2010 aasta kokkuvõte

Inimestele meeldib millegipärast aasta lõpus teha kokkuvõtteid lõppeva aasta kohta. Ma ei ole ka juba kuid blogisse midagi postitanud. Seda mitte selle pärast et mul midagi öelda ei oleks vaid sellepärast, et aasta viimane kvartal on mul läiud peamiselt töö tähe all. Aga aasta viimane nädal on siiski aeg, millal natukse kokkuvõtteid teha mööduvast aastast. Mis siis aerutamises ja muidu minu elus juhtus 2010 aastal:

• Asutasime Rene ja Ericuga MTÜ Aerutamisklubi Kajak, mille mõte on koondada võimalikult palju aerutamissõpru ja seeläbi mõjutada Eesti aerutamiselu arengut ning loomulikult korralada kvaliteetseid aerutamisüritus. 2010. a lõpuks on Klubil 9 liiget ja ootame liikmeid lahkesti juurde :). Klubi võtis üle ka www.kajak.ee lehe haldamisse ning sai lehele oma väikse klubisektsiooni.
• Toimus järjekordne Võhandu maraton, mulle ja mu vennale oli see kolmas Võhandu maraton mida koos sõitsime. Seekord tabas meid paras ebaõnn kui purunes tüüri tross ja sõitsime 65km ilma tüürita ja mina ka ilma jalatoeta ning olin sunnitud aeruga juhtima. Siiski sõitsime välja parima aja :) Lähemalt siin postituses.
• Toimus kurikuulus Kaberneeme maraton, kus rasketes ilmastikuoludes hukkus 3 aerutajat. Peale seda kerkis aerutamise turvalisuse teema üleöö kõikide inimeste teadvusesse, ajakirjandusse ja aerutajate omavahelisesse aruteludesse. Minu vahetud mõtted peale Kaberneeme maratoni said kirja siia postitusse.
• Ahti eestvedamisel jätkusid edukalt BCU 3* koolitused Eestis. Usun, et nii Kaberneeme sündmused kui varasemate osalejate positiivne tagasiside olid need mis hulga rahvast koolitusele tõid. Tänud Jukkale, et ta ikka Eestlasi koolitmas käia viitsib! 
• Toimus Eesti esimene suurem mitte-sportlik  süstaüritus ehk ametliku nimega Kajak.ee suvepäevad Kihnus. See oli ka süstaklubi esimene suurem üritus ja usume, et esimese vasika kohta väga aiataha ei läinudki. Püüame 2011. a uuesti ja paremini.
• Osalesime Rene ja Mardiga Hanko Sea Kayak Gathering'il. Renega sõitsime nii, et leavaga Helsingisse ja sealt aerutasime 3 päeva Hankosse, kokku sa 130 km. Lähemalt Hanko üritusest siin. Püüan järgmine aasta jälle osaleda.
• Toimus järjekordne Paatsalu maraton, kus kahjuks oli trass korraldatud ühe 18 km ringi asemel kolme 6 km ringina. Kaberneeme järellainetus. Lähemalt kirjas siin.
• Varustus täienes ka nii palju, et õnnestus saada Rene kaudu Inglismaalt Nigel Dennise Explorer. Vana rimakas (nagu Rolts armastab öelda), aga peale parandamist ja tune'imist toimib suurepäraselt :) Esimesel päeval kui paadi kätte sain nägi see välja selline ja peale kõva tööd sellega muutus asi (lõpuks) paremaks.
• Võrreldes 2009. aastaga on mu Black Pearl gröönisüst üksjagu edasi edenenud. Eelviimased uuendused näha ka ehitusblogis aga novembris toimunud tegemisete pilte seal veel üleval ei ole. Praeguseks tekk kokkuliimitud ja lihvitud pealt poolt, alumine külg ootab linhvi. Põhjaosa on mõlemalt poolt lihvitud, väljas klaasriie peal, sisemine külg ootab klaasriide paigaldamist. Tänud Renele, et lubab mul paati Soomaal hoida ja ehitada.
• Varustusest sai omale soetatud paar Reed Chillcheateri riideeset. Need küll pealt päris kummist ja lubatud hindamine rohkem kui kahtlane, aga mulle siiski meeldivad. Eriti hea omadus, et nad peavad tõesti vett ja on halva ilmaga mõnusalt soojad. Kuuma ilmaga muidugi kipuvad liiga palavaks.Igal juhul plaanis veel mõned riided selle firma valikust soetada järmine aasta.
• Kevad-suvi-sügis - sai jälle Xdreamil osaletud :) Usun, et 2011a jälle.

Selline oli siis kokkuvõtlikult 2010. aasta. Vaatame, mida toob 2011. Aasta algul saab ehk väikse postise mu järgmise aasta plaanidest ka.

Head vana aastasta lõppu kõigile sõpradele!
Sixten

Paatsalu maraton 2010

Ettevalmistused

2010. aasta Paatsalu mataton oli selgelt tagasihoidlikum üritus kui 2009. aasta rekordilise osavõtjate arvuga sõit. Kaberneeme järellainetus on ikka veel selgesti tunda. Kohal olid põhiliselt nö vanad kalad, kes on nagunii igal pool kohal :)

Ka korraldajaid loksutas Kaberneeme ja 18 km peadistants korraldati seekord 3 x 6 km ringil. Osadele meeldis, osadele mitte. Ise kaldun pigem viimasta hulka, sest pikka ringi on huvitavam sõita kui sama ringi mitu korda. Ma ise oleks pealegi äärepealt maha maganud kohapeal antud info, et distantis muudetud ja oleksin põruntanud pikale ringile. Õnneks keegi kogemata mainis.

Tuul oli mõõdukas kuid maalt, seega laine oli väike. Siiski üks ots sa mõnuga vastutuult nühkida. Mingil määral oli ehk midagi udu laadset, aga tegelikult oli nähtavus päris hea sellise halli ja pilvise ilma kohta.

Võistlus ise oli paras nüri nühkimine 6 km ringil. Aga positiivine oli see et sai vähemalt näha mis konkurendid teevad. Suur osas sai siiski suht üksinda sõidetud, nii et mingit otsest rebimist ei olnud. Ega sõidust endast palju rohkem rääkida ei olegi. Võistlus nagu võistlis ikka. Võibolla ainult selle vahega et keegi ei läinud minu teada ümber.

Peale sõita sai kohe sauna ja pesema mindud. Ilm oli jahe ja kaua ei tahtnud märjalt külmetada. Saunu oli suht külm ja vesi täiesti jääkülm. Arusaamatu natukse kuidas kõikidel spordivõistlustel alati külm vesi ainult!?!? nt xdreamil tavaliset sama häda. Tüütu aga sellega tuleb arvestada.

Siis oli veel arutelu Kaberneeme ja võistluse ohutuse teemal. Kogu arutelul ei viitsinud oaleda, sest samal teemal juba kevadest saati vägagi palju juttu olnud. Midagi väga uut seal välja ei tulnud. Siiski üks huvitav asi järgnes arutelule, nimelt läkid piirvalve ja vabatahtlikud päästjad merele harjutama ja katsetasid ka signaaltõrvikut (flare) ja suitsu. Mõlemad olid näha antud juhul oleks aidanud hädasolijat tuvastada küll. Väga kõrgele näha ei ole just, aga usun et ka paar-kolme meetrise lainega oleks poole kuni 1 km pealt hädasolija asukoha tuvastanud küll. Suurema aluse pealt veelgi kaugemalt.

Päeva tegi paremaks õlleaerutaja jakoobuse suurepärane koduõlu ;) Alkoholi sisaldus teadmata, aga pähe hakkas hästi.

Aga mis seal ikka. Tehtud ja järgmine aasta jälle. Loodetavasti tuleb siis ka rohkem rahvast jälle kohale.

Following seas ehk surfisõit Tallinna lahel

Kavalpagan tõstatase kajak.ee foorumis teema, et peaks sõitma või siis rohkem surfima merel tagant tuule. Mõte selles, et minna välja kahe autoga ja sõita mingi pikem ots tagant laine ja tuulega, praktikas tähendab see pikka surfi. Eile õhtul käisimegi korra sõitmas Rohuneeme - Pirita jõe suue. Tuul oli ca 9 m/s põhjast ja kui autos tundus meri tasane siis merel oli täitsa mõnus laine. Laine väga ei murdunud aga lükkas ilusti tagant. Veel saime Roltsiga kella 20 paiku ja päike oli loojumas. Tegime paar aegutõmmet ja nägime Ahtit ja Indrekut tulemas Rohuneeme tipu poolt. Indrekul oli (jälle) pedaal katki. Nad just suundusid pedaali parandama ja me Roltsiga ootasime ca veerand tundi merel. Lõpuks nad siiski tulid ja mõne hetke liikusime suht koos kuid edasi kadusid Indrek ja Ahti omateed and me Roltsiga liikusime Pirita sadama poole.

Lained olid mõnusa lihtsa suurusega ning vahel sai täitsa mõnusaid sõite. Tuula oli päris kõva kuid õnneks tagant. Niikaua kui valgust veel jätkus oli päris lihtne sõita, pimedas aga läks vähe keerulisemaks. Pirita juures ja päris pimedas juba oli üksjagu tegemist et lainemurdjate vahelt sisse jõuda, sest laine lükkas kõvasti linna poole. Sadama ale ees tõusid laine ka paarimeetristeks ja tegid seal manööverdamise päris keeruliseks, kuna ka nähtavus oli juba väga vilest. Kuidagi sai ennast ikka sadamasse sisse pressitud, kuid siis oli veel üks kõva külgtuulega võitlemine, sest külgtuul tahtis mind täiega sadamakaisse lükata. Mari 2 või mingi selline paat millega ma sõitsin on ka hullult kõrge ja küljelt mõjutab tuul kõvasti.

Igal juhul kella 22 paiku olime auto juures Baltic Kajak Centeri poe juures.

Hanko Sea Kayak Gathering 2010

20. - 22.08.2010 (reede-pühapäev) toimus järjekordne Hanko Sea Kayak Gathering ehk siis lühidalt HSKG. Tänu Rene reklaamile sai see aasta isegi osalemist plaanitud juba pikalt ehk siis praktikas tähendas see seda ei juba aasta algul puhkuseplaane tehes sai see aeg töölt vabaks võetud. Plaan oli selline, et võiks aerutada natukse rohkem ka, mitte ainult HSKG autoga süstad katusel kohale sõita. Seega algul plaaniseime Renega minna Marienhamni kaudu ja seal siis ca 5 päeva Hanko poole aerutada või siis Tallinn-Naissaar-Porkkala neem ületus teha kuid elu tegi omad korretuurid ja lõpuks olime sunnitud laevaga Helsinkisse sõitma ja sealt Hankosse aerutama.Ahvenamaa poolt tulemiseks ei jäänud enam aga ja mereületuse nurjas ilmaprognoos - 9m/s idatuult ei ole just parim võimalik olukord lõuna-põhja suunaliseks 43 km ületuseks.

Kolmapäev, 18.08.2010

Kuulsad süstakärud D-terminalis

Startisime Renega siis kolmapäeva hommikul ja Rene tungival soovil pidime esialgsete plaanide kohalselt minema VikingLineiga Helsikisse. Kuna mul oli Sügisjooksu 200 eek/inimene sooduskuponge siis tunudse see hea mõte olevat lõpuks küll. Laev läks 8:00 ja olime tund varem ilusti sadamas, pakkisime kiiresti asjad süstadesse, panime alla Ahtilt selleks reisiks ostetud Eckla süstakärus ja kobisime kassase. Siin tuligi kogu ürituse suurim kuid õnneks üks väheseid tagasilööke - VikinkLine kassast öeldi et enmad süstasid peale ei võta! Ainult auto kastusel saavat vedada. Mingi seletamine ei aidand ja öeldi et minge Tallinkisse. Ja ega muud üle jäänudki. Süstad uuesti autole ja D-terminali. Kuid kuna Tallinki laev väljub 7:30 siis muidugi jäime täpselt maha sellest, nägime kaugelt kuidas väravad kinni pandi. Siiski Tallink müüs meile ilusti piletid ja saime kella 11:00 laevale. Süstad kärudel kvalifitseeeriti jalgratasteks :)
Oodates laeva sai ka telefonist VikingLine boikotti üleskutse kajak.ee foorumisse postitatud.

Aerutamisteekonna algus Helsinkis

Helsinkis oli süstakärudest palju abi jällegi. Seal tuli veele saamiseks ca kilomeeter süstasid vedada. Tänu kärudele oli see väga lihtne. Painme kähku sõiduriided selga, tegime kiire lõunasöögi ehk võileivad ja pakkisime süstad. Nüüd võtsid süstakärud kõvasti ruumi tegatekil aga mis teha, ilma nendeta oleks päris keeruline olnud. Sõitma hakkasime Länsisatama juurest kella 14 paiku. Algul merelt suht varjatud oludes, kuid päeva jooksul saime parajat lainet, kuni 2 + natukse meetrit. Tuul oli tagant ja lained vahel tagant vahel küljelt. Kuigi paadid olid jube raksed siis Rene ikka surfis iga lainega mis vähegi tuli. Mina natukse vähem aga põhimõtteliselt oli enamus esimesest päevast üks tahes tahtmata üks surf. Edasi sõitsime terve päev, ühe väikse peatusega mingil suvalisel saarel, mis tuli välja et ongi mingi matkajatele mõeldud telkimissaar. Saarel oli kaev ja lõkkepuud isegi. Õhtuks oli plaan jõuda Porkkala neeme otsa ja sinna me ka kella 20:00 paiku jõudsime, ööbisime ca 1-2km majakast läänepool. Õhtul saime täpselt enne pimedat laagri üles ja kuivad riided selga. Tegime õhtusöögiks pesto pastat, siga hea oli :P

Esimene laager kolmapäeva õhtul

Kööginurk ehk imeline koormakate

Neljapäev, 19.08.2010
Neljapäev oli sõidupäev. Tuul oli sarnane eelmise päevada ehk siis valdavalt tagant. Päev algas pikema ületusega ehk siis lõikasime üle ca 20km lahe mis jääb Porkkala neemest ida poole. Eemärk oli jõuda Bagaskäri saarele kus on majaks ning mille kohta Windfinder annab ka ilmainfot. Sõit oli ise suht nüri, sest saari väga ei olnud paar kivi ületuse alguse osas välja arvata nii et puhas mere kühveldamine, midagi väga vaadata ei olnud. Kui lõpuks Bagaskäri juurde jõudisme selgus see Soome piirivalve on selle saare hõivanud ja igal pool olid sildid välja mille kogu teksti küll ei mäleta aga selle eest lõpp on hästi meeles "/.../ under pain of punishment".  See ei kõlanud hästi ja nii me sinna oma jalga igaks juhuks ei tõstnud. Pidime edasi sõitma ja uut saart lõunapausiks otsima. Õnneks mitte kaugele, va kilomeetri pärast saime ühele väikse kivitükile mõõtudega ehk 50x30m. Tegime just võileibu kui saarele podistas oma Busteriga mingi kohalik vanapapi. Tuli uurima ka mis me seal teeme ja kauaks jääme. Toksas jalaga süsta ja podises "semmoiset venet" :) Tüübil oli veel 2,5 hammast suus ja vanust 80 kanti äkki. Ma ütlesin, et peatume vaid lõunaks ja umbes tunni pärast oleme läinud. Siis ta seletas, et see tema pardijahi saar ja et hakkab seal homme parte laskma. Ja täna tuli ta selleks sinna et üks mänd maha võtta mis segavata ta pardijathi. Irooniline oli see et sellel kivihunnikul kasvas kokku 4-5 mänd, ülejäänud saar oli lage, aga tal oli ikka vaja üks neist maha võtta. Tüüp lõi mootorsae sisse aga kaugele ei jõunud, sae kette kiilus kinni. Siis üritas kõiega puud tõmmates saagi lahti saada. Ei õnnestunud. Sidus köie oma Busterile taha ja üritas paadiga tõmmata, ikka ei õnnestunud aga nägi väga naljakas välja. Läksikme appi. Ka kolmekesi ei õnnestunud. Vana ütles et läheb toob kodust kirve. Me lasime vahepeal jalga, muidu oleks seal päev otsa temaga seda puud langetand :) Sõitsime veel edasi, jälle kuni kella 20:00. Tuli mingi 40+ km sel päeval ja saime jälle mingi oma mikro privaatsaare kus ööbida Busö saarest mõni kilomeeter läänes. Õhtusööki ei viitsind teha, sõime mõned võileleivad, jõime ühe õlle ja nats veini ning läksime magama.

Reede, 20.08.2010
Reede oli viimane sõidupäev ja samuti HSKG algus (esimesed kurusesd algasid kell 19). Meil oli vaja kohale saamiseks veel läbida ca 34 km, aga nagu me kohe hommikul märkasime - vastutuules. Kui oli võimalik sõita saarte varjus siis oli sõit päris OK, kui saari ei olnud siis merelt tuli mõne pool ikka päris head laint sisse ja vastutuul oli päris tugev. Enamus päevast oli suht lihtne sõitmine, kuid viimane 10km kujunes raskeks. Oma osa mängisid ka villid mu kätel, mis olid suured ja kokku 8 tk. Iga tõmme oli väga valus kätele. Ja vastutuult pressides andis see rohkem tundada kui allatuult minnes. Hanko sadamate eest läbi sõites tundus nagu lisaks tuulele oleks veel ka vastu töötav hoovus. Kusjuures sõitsime mööda ka suurest toruhunnikust Hanko ühes sadamas, mis nägi kahtlaselt meie sõbra Nordstreami torudena välja.

Igaljuhul kell 18 olime Hanko rannas, ürituse toimumiskohas. Kakerdaseime algatuseks nats ringi, panime telgi üles ja siis vedelesime niisama. Mõned tunnid hiljem jõudis ka Mart autoga kohale. Reedel kellegil kursusid ei olnud ja seega rohekem veepeal ei käinud ka. Isu ka ei olnud ausalt öeldes peale seda kolmepäevast aerutamist. Õhtul sai veel Jukka ja poegade müügitelgi juures juttu aetud tükk aega.

Laupäev, 21.08.2010
Laupäev oli peamine kuruste päev...aga mitte meil Renega. Enamus kursusi oli täis ja käed ehk villid kätel olid ka alles taastumas. Aga aerutatud sai natukse siiski. Proovisime Renega ära vist kõik Rockpool'i paadid. Alaw bach ja Isel olid väga mõnusad. Rene heitis juba siis silma ka Lettmanni paatidele, mis on sellise sportliku tausta ja iseloomuga, kuid proovima jõudsime alles pühapäeval.

Sai ka muud varustust vaadatud. Lahe firma nt Duem Stuff kes teeb põllesid ja casual värki. Ostsin sigalaheda T-särgi neilt :) Ei olnud enne sellisest firmast kuulnudki. Slovakia firma iseenesest. Üritasime ka Tiderace'i paata proovida, kuid need jäidki proovimata, sest nende müüja firma esindaja oli kogu aeg kadunud. Samas hakkas silma et sommid sõidavad väga ülbete ja kalliste paatidega, vähemalt see seltskond kes seal üritusel oli. Domineerised kolm firmat - SeakayakingUK/NDK, Rockpool ja Tiderace. Mis teeb paadi keskmiseks hinnaks 2600 EUR umbes ehk ca 40 000 eeki! Natukse odavamad olid ilmselt plastikust Vally Nordkappid mida oli ka palju ja mis ka päris kallid, isegi plastik variandid.

Päeval teime ühe sõidu Havasoolen ehk siis mingisse ca 2,5 km kaugusel asuvasse kaljuprakku, kus vanasti purjkad ootasid kaitstult ilma, et Eesti poole sõita. Kuna vahel tuli nädalaid oodata, siis on meremehed sinna kaludesse nimesid, aastaid ja suguvõsa vappe graveerinud. Valdavalt 16-17. sajandist oli seal hästi säilinud uhkeid vappe aja asju. Lahe koht.

Õhtul oli suur kalasöömaaeg mille eest kasseriti lisa 20 EURi kuid kus me Renega ei osalenud. Kõik teised vist osalesid :) Terve õhtu oli kogu ülejäänud rand ja telkimisala inimtühi. A me tegime Renega ise süüa (mitte kala!), jõime veini ja vedelesime niisama Rene koormakatte all, sest välja tuli valdavalt parajat padukat. Lõpuks läksime suht vara magama, sest homme oli mul kella 9 alates kaks Jeff Aleni kursust järjest.

Pühapäev, 22.08.2010
Hommik algas kiire hommikusäägiga ja siis Jeff Aleni Incident Management kursusele. Isegi kui midagi väga uut ei räägitud siis oli ikkagi asjalik kurus. BCU meestel UK's ikka asjad väga põhjalikult läbimõeldud ja leidsin seal päris palju mida isegi peaks rakendama kui mingeid jamasid merel juhtub. Peamine põhimõte on SAFE ehk Stop - Assess - Formulate - Execute. Loodan et jõuan varsti 1 lk koolitusmaterjali selle kohta ka ümber toksida ja välja panna kusagile.
Ca 30 min olime algul kaldal ja siis edasi 1h veel. Olin esimene kes pidi gruppi juhtima ja siis ümberläinud paadiga tegelema. Kui Jeffile midagi ei meeldinud oli ta siga osav mingite käkkide kokkukeeramisel :)
Tema arvates minu suurim viga oli igaljuhul see et ei karjunud piisavalt kõvasti Stopp! :)

Teine kursus oli Leading in sea conditions. See oli suuresti UK ranniku olude põhjal ehk siis karmimate olude jaoks kui meil kunagi on (Incident Management'iga sama lugu). Aga kasutatav ja asjalik siiski. Grupi juhtimisel on teine põhimõte - CLAP ehk Communication - Line of sight - Avoidance - Positioning (of the leader).
CLAP ja SAFE põhimõtted on suuresti aluseks ka BCU 4* ja 5* puhul ehk siis grupi juhtimisel. Jeff rääkis ka seda et neid asju hinnatakse päris rangelt ja väga lihtsate asjadega on võimalik läbikukkuda. Alates 4*-st pigem kukutaksegi läbi mitte isiklie oskustega vaid grupi juhtimisega.

Peale krususi proovisime Renega Lettmanni süstasid, mis eriti Renes vaimustust tekitasid. Lettmann teeb kiireid paate. Streamliner S on ta uus lemmik paat, mis on siis kiire ja sportlik. Hind oli ka palju parem kui ülalnimetatud paatidel.

Veel selgus üks huvitav asi (tegelt juba reedel), et kõige parem Kokatati PFD on MSFit ehk siis spets naiste vest. Samas nii Jukka ise kui väga paljud teised meessoost gurud sõidavad selle vestiga, sest...see on lihtsalt parim! Palju taskuid, ei ole liigseid jubinaid, istub hästi seljas ja on olemas vajalikud jubinad. Ka Seakayaking Mamazine on selle parimaks vestiks valinud. Nii et mul ka plaanis see endale hankida, kui just Reedi vest vahepeal rohkem meeldima ei hakka.

Tagasi tulime Mardi autoga. Viisime Helsinkisse ka ühe sakslase kes elab juba ammu UK's. Tore naisterahavas oli, päris huvitav et tal oli viitsimist UK's tulla Hankosse.

Mis laevaga me tagasi tulime? Loomulikult kurikuulsa VikingLine'iga! Mart oli sellele piletid võtnud ja mis meil muud üle jäi, oli sunnitud natukse oma boikotti murdma. Kuid edaspidi püüan ikka Tallinkiga sõita, Vikingline süstapoliitika ikka väga haige.

Kokkuvõttes oli see tore üritus, sai sõita ja sai ka muidu targemaks. Kõige väärtuslikum osa oli minujaoks see kus ma ka osalesin ehk siis Jeff Alen'i kursused. Soomlaste kohlike väga ei viitsind võtta, kuigi ju võiks võtta ka vabalt.  Ja niisama tore ka Soome süstarahvaga juttu ajada. Järgmine aasta ilmselt jälle.

Homme hommikul Hanko poole teele...

Kolmapäeva hommikul esimese laevaga Helsinkisse (ilm liiga tuuline üle aerutamiseks) ja sealt juba taganttuule toel Reedeks Hankosse, kus toimub Hanko Sea Kayaks Gathering

Xdreami III etapp ehk pikk ööetapp Karulas

Rattaetapp :)

Laupäeva öösel toimus selle aasta III Xdreami etapp ehk siis pikk ööetapp. Karula rahvuspark ja selle ümbrus on parajalt mägine kanti meie muidu siledas Eestis, seega oli kohe oodata mitte just väga lihtsat rada. Eelmine hooaeg oli ööetapil kõvasti ujumist ka, seega arvestasime, et ka seekord saab kõvasti ujuda. Ja veel, võrreledes eelmise aastaga kui ööetapp toimus vahetult peale jaanipäeva juuni lõpus kui ööd veel väga valged, siis seekord oli ööetapp nihutatud 31. juuli kuni 1. august ehk siis juba tõsiselt pimedate öödega ajale. Selle tõttu sai ka uus pealamp hangitud, mis suuda vähe paremat valgust välja anda kui tavalised väiksed pealambid.

Start B-rajale anti Lüllemäel 22:20 ja algas rattaetapiga. Seekord oli kohe algul päris pime ja lampe läks kohe vaja.Eelmine aasta juuni lõpus läks alles paar tundi peale starti lampe vaja. Seekord ei olnud mingit hajutamist (nt iga liiga võtab punkti eraldi või esimese etapi kaardi kokkupanekuülesanne puzzle tükkidest ja siis selle pealt punktida kandmine päriskaardile, jne) ja kogu seltkond pani koos punkte võtma.
Edasi tuli kanuu, mis pakkus ühe põneva punkti. Kanuu esimene punkt asus mingis väikses kraavis ja kui paari-kolme meetrilaiusesse kraavi tungib korraga mitukümmend kanuud kes kõigepealt üritavad punkti kätte saada ja siis veel tagasi ka sõita siis see ikka hull läbu mis toimub. Seda ka, et kraav asus õõtsukus ja mülkas kus ei olnud ka mingit reaalset kallast mida mööda punktini joosta :) Paras müttamine oli ikka aga vesi oli siga soe nii et keegi mudas ei kurtnud väga :) Kokkuvõttes see oli ka kõige rohkem ujumist meenutav kohta kogu etapil, see aasta rohkem ei pidandki ujuma.

Siis järgnes jooksuetapp. Väljas oli kottime ja enamus sellest kulges 30-40m kuusemetsa all ehk siis tõelise pimedas kotid ja kus ka päeval ei ole mingit nähtuvust eriti. Ühe punkti ainult panime tõsisemalt puuse ja kaotasime sa 10 min aga saime hakkama ei leidsime ennast üles :) Lahe on kest öist metsa, kui sa ei tea  kus sa oled :)

Siis tuli minu suurim hirm ehk siis rattaga eraldi orienteerumine. Kuna ma tavaliselt loen kaarti teistest palju aeglasemalt siis ma ei jõua ise kaarti jälgida. Pimedus ei tee asja lihtsamaks. Aga õnneks sattusin kokku ühe hea tüübiga, kes luges kaarti hästi ja kellge koos selle osa päris kiiresti läbisime, olin meie tiimist esimene kes kokkusaamispunkti välja jõudis.  Siis oli laevade pommitamise lisaülesanne, mille Paha mõne hetkega lahendas, mõni teine meeskond tegi seda pool tundi.

Järgmine oli jälle jooksuetapp, kus enamus kaarti oli valge ja näha oli ainult ca 100m romb mis ühendas punkte. Siin panime kohe esimese punkti kõige rohkem puuse ja kaotasime sa 20-30 min. Väga hull metsas ja võsas müttamine oli. Kaotasime mõtetult palju siin, aga eks ikka juhtub. Xdream ei oleks xdream kui ei juhtuks.

Siis tuli väga nüri väike rattapunkt kus tuli mööda rasket liivast teed sõita paar km ja siis vedada ratast käekõrval mööd mingit praktiliselt mittesõidetavat rada mingi 1 km vähemalt. Väga pikk ja nüri tundus see punkt. Edasi tuli rattaralli ja seda lubati kokku 32 km. See oli päris nüri ja pikk, aga imekombel läks meil ilma väga suurte jamadeta. Rattaralli lõppes Lüllemäel lisaülesandega, kus tuli puulehti määrata. Meil õnnestus 10-st 7 ära määrata ja pidime 900m trahviringe jooksma. Siis tuli üks omamoodi vaheldus mida ple enne näinud - tõukeratta etapp Lüllemäe vahel :) Päris lahe oli see. Paha ainult ei jaganud lahti et tõukekal ka pidurid (täpselt sama nagu tavalisel rattal lenksu küljes) ja pidurdas jalaga asfaltilt millegi pärast. Naljaks oli vaadata :)

Ja see tehtud oli veel 4,5 km jooksuetap, mis kujunes väga või pahale isegi üliraskeks. Me kõik olime parajalt surnud, aga pahal läks eriti rakskeks. Kuna oli juba ilus valge hommiga ja see oli viimane ülesanne, siis jätsime maha joogikotid, mis oli suur viga. Ilmselt veepuuduse tõttu ei jõudnud paha raja keskels enam hästi käiagi. Siis jõudisme mingi solgiojani kus sai siiski joodud ja läks paremaks. Vahepeal lükkasime Martingia Paha seljast mäest üles, sest ta ise ei jõudnud sealt hsäti üles käiagi. Mägede jooksmisest loobuseime heaga, see oleks päris ära tapnud.

Kokkuvõttes oli päris hea tunne kui tehtud sai. Aega läks 9h 54 min. Siiani pikim ja raskeim etapp. Tulemused saime alles peale väikes magamist teada, 27 koht (esialgese andmed) on täitsa OK. Kui veel trenni ka teeks võiks sealt veel natukse parandamisruumi olla. Praegu veel mõned kohad valusad, aga peal ca 16h magamist jälle eluvaim sees. Lihasjõud muidugi vajab veel mõni päev taastumist.

Kihnu süstasümpoosium 2010

Süstad laagriplatsi rannas

Uskumatu, aga nii ta on - Eesti esimene süstasümpoosium Kihnus sai õnnelikult lõpule. Üritus algas enamuse jaoks reede õhtul (16.07.2010) Munalaiult Kihnu aerutamisega ja nendele kes ise ei aerutanud väikse eskimopöörde koolitusega. Kui reedel Munalaidu jõudes kella 17:30 paiku puhus veel päris tugev vastutuul, siis selleks ajaks kui kella 20 paiku veele saime (esimne grupp läks va tund varem) oli tuul juba vaibumas. Kohale jõudsid kõik probleemideta ja lõpu omas tempos. Kohalejõudmise ajaks kiskus väljas juba pimedaks ka.

Selle üritus peaesinejateks olid kõige Eesti aerutajate BCU mentor Jukka Linnonmaa, seekord koos poja Anttiga ja meie oma süstastaar Rene "kavalpagan" Valner :) Paraku rohkem välisesinejaid ei saanud, kuid küll aga oli osalejaoid veel Lätist ja võiks vist veel pooleldi öelda et ka Taanist.

Laupäeval oli siis hommikust õhtuni tihe programm kus tundus et kõik leidsid midagi kus osaleda. Lisaks otseselt aerutamisega seotud kursustele käis rääkimas ka Piirivale ja seltskond VHF mereraadiotest. Mõlemad toredad ja kasulikud sõnavõtud. Nüüd peaks isegi VHF raadio hankima, isegi kui rääkimiseks kasutada ei tohi, va hädaolukorras.

Õhtul läks peale videoprogramm, nagu ka reede õhtul. Laupäeva õhtul oli tore üritus öömatk (ka reedel oli öömatk, aga ma siis ei viitsind osaleda, kuna ka Munalaiult Kihnu sõit lõppes hämaras). Öine navigatsioon päris omamoodi kogemus ja tasub proovimist. Asjad tunduvad öösel pimedas oluliselt teistmoodi kui päeval.

Pühapäeval olid veel mõned kommid. Nagu näiteks Jukka grupijuhtimise kursus. Jukkal on väga mõnus, lihtne ja praktiline jutt. Teda on väga hea kuulata ja isegi kui oled enne samal teemal lugenud raamatuid, mis sageli päris keerulised siis tema esituses tundub kõik elemntaarne :)

Ma ise õpetasin koos Anttiga algajatele aerutamise põhitõdesid. Antti on selles osas sama asjalik kui ta isa Jukkagi. Tore temaga koos tegutseda. Tüüp liigub veel väga elegantselt ja räägib ka hästi asju. Ja pühapäeval tegime Ericuga pukseerimise kursust. Ka see läks päris hästi ja osalejad jäid rahule. Hea tunne küll kui peale kursust õpilastelt kiita saad :)

Tagasitulek vihmas (Toomas Tikenberg)

Ürituse lõpukomm oli tagasiaerutmaine mandrile. Poole maani läks asi ilusti, kuid teine pool tuli meist üle lahe äiksetorm - meeletu võim ja tuul. Nähtavust oli ehk max 400m. Isegi raske kirjeldada seda olukorda ja tunnet. Väga lahe oli, sest vihm oli soe, vesi veel soojem. Lahedad lained ja sünge valgus. Ma üritasin ka paar pilti teha sellest, aga Roltsil ja Toomasel tulid need paremini välja.

Oli tore üritus. Tundus et ka osalejatele meeldis ja loodame selle traditsiooniks muuta ja järgmine aasta jälle korraldada.

Lingid erinevate osalejate tehtud piltidele:
Kõik minu pildid
Toomase (toom) pildid
Roland
Piia
Lembitu videokokkuvõte eskimopöörete õppimisest
Argo pildid
Ivari pildid
Mardi pildid

See on Toomas, kui ei peaks fotoka tagant välja paistma

Karli oma Khatsalanot kokku panemas

Karli (õlle) süsta pakkimas

Mina ise

Päikseloojangumatk

Roltsi butterfly roll

Lemps eskimot õpetamas

Butterfly roll - krt kus see pea küll on???

Tähtis arutelu

Tagasisõit vihmas

Jaanipäev muhus, Kesselt ka läbi

Jaanipäeval käisime sellel aastal Muhus koos Rolandi ja Triinuga. Üle otsustasime lõpuks sõita Virtsust vähe kõrgemalt kusagilt tuulepargi keskelt. Veelemineku koha otsimine võttis natukse aega, kuna enamus rannaikuäärsetest teedest tervitavad „Eramaa“ sildiga. Kurb iseenesest. Koht ise jäi suht Kesselaiu all või natukse lõunasse. Eesmärk oli sõita välja Lalli randa, kus mu vend pidi meid ja paate peale korjama. Kuna meist keegi ei olnud enne Kesselaiul käinud, siis oli loomulik mõte sealt ka korra läbi astuda.

Ilmastikuolud olid päris keerulised Triinu jaoks, kes veel suht vähe sõinutnud ja ei suuda hästi paati ilma tüürita kõvema tuulega kontrollida. Tuult oli võibolla kuni 10m/s sekundis põhjast, mis tähendas meile külg või pool vastu tuult minnes ja sama ilmakaare tuul puhus ka tulles kuid siis nõrgmalt. Minnes oli meri selle tulge ikka jänkusid täis. Veele minnes selgus, et selle tuulega suutis Triin ainult allatuult sõita ja Roland „piinas“ teda vist ca tund aega õpetades kuidas pöörata, aga sellegi poolest väga hästi see ei läinud. Samas väsitas see õppmine Triinu päris palju Mul oli õnneks kaasas veoköis, millega Rolts lõpuks Triinu sappa võtis ja nii me siis ca 2 tunniga Kessle jõudsime. Vahepeal triivisime ka üksjagu lõunasse. Kahju et ma kohe ei pannud telefoni GPSi teekonda salvestama, oleks olnud väga huvitav vaadata.

Kesselaid oli päris lahe koht, eriti sealne pank. Ei osanud isegi oodata sellist panka sellel saarel. Loomulikult ei ole see võrreldav Põhja-Eesti pankrannituktega kõrguselt ja pikkuselt, aga siiski lamedal läänerannikultore nähtus. Teinekord võiks sinna pikemalt minna. Päeva jagu võiks seal vabalt ringi kakerdada.

Kesselt edasi sõitsime jälle kohe nii, et Triin oli Roltsil köeiga taga ja nii edenesime päris kiiresti, ajaliselt sõitsime alla tunni. Natukse tuli ainult Lalli sadamakohta otsida, kuna see nii väike sadam, et merelt seda väga näha ei ole. Samas tuleb Triinu kohta öelda, et kuigi ta veel ei sõida nii hästi kui vähe kogenumad aerutajad, on tal väga hea tasakaal. Ma ise oleks pakkunud et tal õnnestub mitu korda ennast ümber keerata, aga lõpuks mulle tundus positiivse üllatusena et kui kursi hoidmisega oli raskusi, tundis Triin ennast muidu veelpeal suht kindlalt (algaja kohta).

Siiski tagasi tulles otsustas Triin mitte enam sõitma tulla ja jättis oma paadi mu venna kätte, kes selle autoga üle tõi. Tagasitee edenes meil päris kiiresti, kuigi tagant-diagonaals laine on suht tüütu laine ja vaja kõvasti süsta juhtimisega tegeleda mis võttab ressurssi ära edasiliikumiselt. Aga üle tüki aja sai oli jälle tore vähe pikemat otsa aerutada.

PS Seekord teavitasime Merevalvekeskust ka.

Kaberneeme süstamaratonist 2010

Olen alates laupäevalt mil see õnnetu maraton toimus palju mõelnud mis juhtus ja mida sellest loost õppida. Panen kirja oma mõtted siis ka kirja.

Siiski enne tuleb mainida, et üritus algas suht rahuliku ilmaga võrreldes sellega mis 15-30 min peale starti juhtuma hakkas. Samas oli juba nädal aega olnud üleval karm prognoos ehk ca 11m/s tuul. Jälgisin windfinderit terve nädala ja prognoos oluliselt ei muutunud. Hindasin enda jaoks olukorra raskeks aga sõidetavaks ja seega läksin kohale.

Esimene osa maratonist ehk allatuult ots oli suht surf. Korralikult aerutada ei saanud aga surfides liikus ikka päris kiiresti edasi. Samas peamiselt tagant ja vahel küljelt lained tegeid algajatele olukorra raskeks ja ebamugavaks. Üks paat läks ka ümber ja minu ees ja otsustasin paigale jääga ja ümberläinud tagasi paati aidata. Priit K. tuli ka appi sellga et andis pumba ümberläinutele. Ma hoidsin paati ja ümberläinud Argos mõlemad sõitjad kühveldasid vett välja. See võttis oma 10-15 min. Üks paadis olnu palus et ma neil silma peal hoiaksin. Tegin seda ca paar kilomeetrit ja siis läksin oma teed vähe kiirema käiguga edasi.

Kui ma tagasipöörde punkti Andineemes jõudsin siis oli seal päris mitmeid inimesi juba ees. Vähesed olid hakanud edasi sõitma. Eks kasutati seda peatust ka puhukuseks ja veel paadist välja kallamiseks. Ma ise võtsin spordijoogi ja sõitsin kohe edasi. Ja siis ka raskused algasid. Otse vastu tuult oli suht võimatu sõita. Päris kiiresti võtsin kursi kaldaäärde lootes et seal tuul natuksegi nõrgem. Seda mainis ka noormees ümberpöörde punktis et mitu enne mind väljaläinut olid sama teinud.
Edasi sõit oli nii raske et pidi aerust kõvasti kinni hoidma et see ära ei lendaks. Samuti tuli kohati ennast tuule kallutada et tuul küljele ümber ei lükkaks. Nii ma seal siis purssisin edasi. Vahuri paat läks samal ajal välja kui mina, aga mingi hetk nad keerasi ära kusagil. Ei näinudki kas tagasi või väga jõuliselt kaldaäärde. Ees nägin ühte täpp, aerutamas kuid võimatu oli öelda kes see oli. Rohkem kedagi ei näinud. Ka ühtegi saatepaati ei näinud tagasiteel. Kuna sõita oli üliraske siis jagasin mõttes sõidu juppideks ja mõtlesin kogu aeg et sõidan järgmise nukani. Sedasi läksin kuni Kaberneemeni välja.

Esimene asi kui Kaberneemes nina maha sain, siis tuli mulle vastu seltskond Pärnu kandi inimesi kes küsisid ega ma Kaubit ei olnud näinud. Ei olnud. Sellel hetkel veel ei osanud ma midagi väga halba aimata ka. Käsin pesemas ära ja siis hakkasin rohkem süvenema mis kaldal toimub ja nii see tragöödia hargnem hakkas...

Nüüd siis see mida sellest õppida ja sellised olukordi välitida:

• Korraldajate sõnul oli üritust turvamas 2 kaarit ja 3 jeti. Samas oli kaks eraldi distantsi mida tuli turvata, mis juba automaatselt tähendas seda et turvapaate ei jätku igale poole. Sileda veega oleks see olnud täiesti piisav, aga mitte sellise ilmaga.
• Kas korraldajad oli harjutanud päästimist oma paatidest? natukse julgen kahelda.
• Mulle tunudub et parim alus hädas süstasõitja aitamiseks võiks olla mere kummipontoonidel kaater, mille meeskonnaks ca 3-4 inimest. Nii jetilt kui kõrgemalt paadilt on väga raske inimesi süstadata või kedagi veest välja tõmmata.
  
• Eelmise punkti kokkuvõttes oli turvamine sellise ilma kohta (jällegi) puudulik. Turvapaatidega kehtib reegel et parem olgu neid rohkem kui vähem. Samad kasvuraskused mereaerutamise turvamisel on üleelatud ka Paatsalu maratonil 2007. aastal (kui ma ei eksi aastaga, võis olla ka 2008.)
  
• Terve tagasitee jooksul ei kohanud ma ühtegi turvapaati ega jeti! See oli just kõige raske vastutuules osa võistlusest. Sellel osal rajal jäi kadunuks ka Kaubi. See on fakt, sest poole maapeal tagasipöördumise punktis oli ta veel elus ja terve.
  
• Võimalik, et kõik korraldajate paadi suunati otsima perekond Ehasalusid. Olles ise rajal ei tea mis otsuseid korraldajad vahepeal vastu võtsid aga tundub sedasi. See seletav ka miks tagasitee oli täielikult turvamata. Kuid kas see on hea praktika teiste osalejate suhtes? Ma arva et mitte. Tegevus oli kaootiline ja esimene õnnetus tundus et hõlmas kõik ressursid, jättes ülejäänud seltskonna üksi. Ma kardan et päästealuste puudumine tagasiteel maksis Kaubi elu (vähemalt omas selles suurt osa).
  
• Kuivas kotis mobiiltelefonid peaksid olema 100% kohutuslik varustus igal osalejal, sh mõlemal sõitjal kaheses paadis. Telefon peab olema nööriga igal sõitjal kaela või taskus, mitte mingil juhul paadi küljes. Kui inimene veepeal paadist eemaldub on läinud ka ainus sidevahend abi kutsumiseks.
• Aerupadjast ja pumbast ei ole kasu kui sa neid kasutada ei oska. Paraku ei saa eeldada et kõik inimesed seda oskaksid. Sama hästi võiks eeldada et kõik osalejad oskavad eskimopööret ja on seda harjutanud ka tormiga, mitte ainult siledal veel.
• Marsruudi oleks võinud viia mööda kalda äärt. Nii oleks olnud suht lihtne üritust turvata ja osalejad oleks saanud valida endale sobiliku kauguse rannast.
  
• Raja tegid ka ohtlikumaks poid, ümber mille tuli sõita. Tugev tuul ja lained olid poid kandnud oluliselt kaugemale avamerele, kui need oleksid pidanud kaardi järgi olema. See aga viis inimesed suuremate lainete kätte.
• Inimesed kes soovivad mereaerutamisel osaleda peaksid harjutama päästevõtteid ja paadi käsitsemist halva ilma korral. Ikka päris ohtlik on kui ei oska aertuge võtta, just alatugi (low brace) on eriti vajalik ja praktiline oskus.
  
• Vahel ei ole otsetee parim, kiireim ja ohutuim tee. Aerutajad peaksid ka ise pidevalt hindama olusid ja vajadusel tegema korrektuure trassis või võimalusel üldse sõidu katkestama (kui maa on ligi või on maale võimalik pääsed). Seekord õnnestus sõite läbida just minnes suurema ringiga kalda varjust. Mitte et seal kerge oleks olnud sõita, aga kindlasti lihtsam kui keset lahte.
  
• Vahel võib võiduiha jätta varju ohtuskaalutused. Vt eelmine punkt.
• Kuulsin ka et piirivalvet / merepääste keskust ei olnud maratonist informeeritud. See oli oluline viga. Usun et nad oleks oma aluse ka seda teades kohe turvama saatnud.
• Õnnetusteni viis ka paljude ebasoodsate olukordade kokkulangemine - halb ilm, esmakordne korraldamine ja kogemuste puudumine, osalejate (hukkunute) valed otsused merel, plaan B puudumine, jne
• Kuuldus ka, et kaaslased olid hädasolijaid aidata üritanud aga ei saanud hakkama. Ei tea kes keda aidata üritas ja mis sellest olukorrast sai. Naljaks olukord, sest kui nähti et inimesed hädas, kas siis informeerite kedagi nt korraldajaid või päästeametid või mitte?
  

Mõtted ei ole tähtsuse järjekorras ja võmalik et muutuvad ja täinenevad veel.

Minu kaastunne hukkunute omastele.

NDK Exploreri kannatused

Kuna tuli välja et mu uus Explorer lekib ja samas oli kange tahtmine oma paari ka veel pommikindlamaks muuta, siis sai Renega mõeldud (tal oli ka nagunii vaja oma Romany't lappida peale nädalat Inglismaal), siis käisime süstasid parandamas Soomaal, Rene hostelis. Mõte oli ja on siiani teha kiilujoone tugevdus. Asjad ei läinud aga päris nii sujuvalt nagu oleks lootnud. Laupäeval tegelesime paatide lihvimisega ja panime epoga peale ühe lisakihi klaasriiet. Ootasime päeva ja siis panime peale gelcoat'i, mis aga kuidagi ärakuivada ei tahnud. Minu paadid (Explorer ja Reval) jäidki kolmapäevani Soomaale. Kui neljapäeva õhul paadid Rene juurest ära tõin oli gelcoat ikka veel vedel.

See nädalavahetus läks muuseas Soomaal pealepandud gelcoati mahakraapimisele ja atsetooniga mahapesemisele. Jube mökeradmine. Pühapäeval sain uue kihi peale ja loodame et nüüd kuivab ilusti ära. Nüüd ka mõned pildid paatide remondist.

Explorer, Reval ja Romany ootamas kiilujoone tugevduse paigaldamist.

Klaasriie peal (Romany)

Kokpiti parandused Romanyl :) Tipptehnika, aga see eest väga mõjus.

Klaasriie peal Exploreril. Sverdi kasti veel väljalõikamata.

Rene Exploreri kallal abiks.

Sverdi box Väänas 30.05.2010 peale suurt tööd kuivamata gelcoati mahakraapimisel. Nüüd uue geli kihiall.

Uus geli kiht peal. Loodame et lõpuks kuivab korralikult ära. Loodust on.

Minu NDK Explorer - esimene päev

Sain täna kätte oma unistuste paadi - NDK Exlporer'i. Rene käis Inglismaal koolitusel ja 4* eksamit tegemas (ära tegi!), aga mulle tõi ta Exploreri. Olen sellest paadist juba ammu unistanud. Loomulikult ei saa ma endale lubada uut paati, kuid kõlbab ka kasutatud. Põhiline et sellega sõita saab.

Paat mille Rene Nigel Dennise enda käest sai on siis üks tavalise layup'iga halli värvi Explorer, mis on olnud koolituste ja kommertsmatkade paadiks. Seega näeb välja suht räsitud, kuid kes teavad mis "puust" NDK paadid tehtud on, siis need väga ei muretse. NDK paadid on eriti tugevad ja pakuse gelcoati kihiga rääkimata kolmest klaasriide kihist. Seega väga tugevad ja vastupidavad, ainuke jama et suht rasked.

Paadist siis mõned pildid ka, sellises seisukorras nagu paadi kätte sain:

Paat väänas murul. Kaugelt paistab päris OK :)

Siin pildil on näha selle paadi suurim probleem ehk siis Kari-Tek sverdi pesa on lahti tulnud ja selle tulemusena tagumine kuivkamber leki mõnuga. Umbes 1,5 tunniga võttis va 2-3 l vett sisse. Siin saab veel vaeva näha...

Siin üks lahe lappimine tehtud. Elus teist korda näen sellist tõrvapapi tehnikat. Kunagi lappis Rolts nii ühte Retkede süsta, aga tuleb välja et ka Inglismaal sama tehnika tuntud :) Igaljuhul tuleb see jama sealt maha saada.

Natukse noaga kraapimist ja tuligi üllatavalt hästi maha.

Siis veel atsetooni ja asi hakkab ilmet võtma.

Enne suuri remonditöid sai ikka korra sõitmas ka käidud Vääna jõe suudmest Keila jõe suudmesse ja tagasi. Päris mõnus väike ots.

Edasi läheb suuremaks sverdi remondiks, et asi vettpidama saada. Püüan kiiresti valmis saada, sest see suurepärane paat lausa kutsub sõitma...

NDK Explorer

NDK Explorer jõudis kohale!!! :)

Nüüd veele ja õhtul seda putitama :)

Nigel Dennis ostis Lendali

Üks hea uudis Lendali kohta ka lõpuks Playak.com vahendusel. Lendali senine omanikfirma Johnson Outdoors müüs 6. mail 2010 Lendali kaubamärgi ja tootmise Nigel Dennise firmale Celtic Paddles Ltd. Lendali asjad ei ol juba mõnda aeg eriti edenenud ja ka toodangu kvaliteedi kohta on nurinat kuulda olnud. Nüüd kus Lendal läheb tagasi UK-sse võiks loota et need asjad lähevad jälle paremaks. On ju Lendal Kinetik Touring maailma parim matkaaer :))))

Võhandu maraton 2010

17. aprill 2010 toimus arvult viies ja mulle 3 Võhandu maraton. Ja nagu ikka ei osutunud ka sel aastal sõit lihtsate killast olevaks. Kui eelmine aasta peamiseks katsumuste valmistajaks väga halb ilm, siis see aasta läks ilmaga ideaalselt-päikseline, mõistlikult soe ja tagant tuulega. Ilma osas ei oskagi väga rohkem tahta. Kuid midagi peab ikka aiataha ka minema ja seekordsed hädad olid tehnilist laadid.
Ettevalmistused maratoniks algasid kohe kui jää jõgedelt läinud. Kohe esimisel võimalusel sai hakatud nädalavahetustel sõitmas käima. Läks nii hästi isegi et 3 päeva sai Soomaal Rene juures käidud ja suurveega nii jõgedel, põldudel ja teedel ning metsa all ringi sõidetud. Kokku tuli üle 170 km treeningu ca kuu ajaga. Nürim töö oli mööda Jägalat üles-alla sõita. Peale paari korda läks see väga igavaks, aga mis teha, harjutada vaja.
Teine osa ettevalmistusest oli paat. Nädal varem valisin Retked süstapargist välja omast arust parima võimaliku paadi, viisin selle koju, pesin puhtaks, panin uue ja tugevdatud tüüri ning tagumisse kokpiti uue seljatoe. Tüüri trossid tundusid suht heas seisus olevat ja kuna midagi käepärast ka ei olnud mille vastu vahetada siis jäi vahetus tegemata.
Starti jõudsime seekord varakult, saime ilusti asjad süsta ärapaigutada ja isegi väikse proovitiiru Tamula järvel teha et näha kas nii meie ise kui paat korras ja võistluseks valmis. Kõik toimis.
Stardi hetkeks olime ennast mõistlikult esiritta sättinud kuna eelmine kord pidime kusagilt päris lõpust alustama ja kogu sellest massist läbimurdmine oli omaette tegevus, pealegi said konkurendid vabas vees ilust sõitma hakata. Seekord alustasime omas tempos ja hullude paatidega kes esikohale sõitma läksid sappa ei võtnud. Tamulapealt saime minema umbes 15ndal kohal. Jõepeal hakkas asi edenema, kuid siis käis seekorden "pauk" - katkes tüüri tross! Hunnik roppu sõimu. Tüür üles ja ilm tüürita edasi. Otsustasime mitte hakata parandamist üritama, kuna tundus ka et tross oli katkenud kusagilt keskelt. Usun ka tagant järele, et tegu oli õige otsusega sest parandamine oleks võinud kuni 10 min võtta, aga seda aega meil ei olnud, sest ei tahtnud kohta kaotada. Nii sõitsimegi edasi. Kusagil silla juures sai oma probleemis Retkede saatetiimile teada antud ja lubati uut paati. Üks tagavarapaat pidavat kaasas olema. Paidra tammi juures pakuti paati, aga tuli välja et paat veel treileri peal ja kusagil teeääres. Panime edasi ilma tüürita.
Siis oli kuni Leevini vähe voolavat vett ja saime seal suht ilusti hakkama jällegi aga samas üks tüüriga paat kellele olime üle tammi tassides järele jõudnud kadust ikkagi vaikselt kurvides eest. Leevil oli asenduspaat toodud supitelgi kõrval, AGA see oli Argo Mini :( Mis tähendas, et mõtetu paat ja parem sõita Argo Maxi Expetitioniga millel ei ole tüüri kui sellega. Nii mina kui Eric Hints proovisime kiiresti tüüritrossi otsi kokku siduda, aga tulutult. Pealegi jõudis meile järgi Andris Stravo (loe: eriti sitke läti vanamees) ja pidime edasi kihutama ilma tüürita.
Vahepealne Leevi-Reo sild lõik läks enam vähem. Legendaarsest S-kurvist saime seekord väga ilusti läbi. Käänuline lõik Reo sillalt kuni Leevakuini oli väsitav ja tüütu nagu ikka. Motivatsiooni tõstis aga see, et saime kätte Andrus Veerpalu paatkonna. Üldiselt liikusime nendega suht ühe kiireusega, aga nad tegid rohkem pause. Mingi hetk saime neist mööda, kuid see pidu ei kestnud kaua. Varsti tõmbasid nad ennast meile jälle järgi. Nad olid päris usinad lõikajad ka luhtadel, samas kui meie sõitsime põhiliselt mööda jõge. Kokkuvõttes nad vist ikka natuks võitsid aga mitte ka väga oluliselt, kuna luhtadelt sai küll otse aga seal liikumine on väga vaevaline. Leevakul olime küll paraja vahe jälle sisse saanud, kui meie väike kehakergendus, supitilk ja Ericu paadiparandus võttis nii palju et veele läksime jälle koos Veerpalu paatkonnaga. Siinkohal veel suured tänud Ericule, kes suutis tüüritrossi otsad kinnisiduda nii et sõlm lõpuks püsis! Saime tüüri uuesti vette peale ca 65 km lbimist ilma tüürita. Sõit läks kohe palju palju kergemaks, kuid samas ilma rühkimine väsitas ikka kõvasti. Leevaku - Räpina otsa sõitsimegi põhimõtteliselt koos. Kuid Räpinas tegutsesime paati ülevedades kiiresti ja saime sellise vahe sisse, et otsest silmsidet ei olnud. Teades et nad taga tulevad siis panime viimase jõu mängu ja sõitsime Räpina - Võõpsu otsa nii kiiresti kui suutsime. Finisis tähendas see ca 4 min vahet Veerpalu paatkonnaga :) Huh, ikka uhke tunne sellist meest võita ju ka :)
KorraldusKorraldus oli muidu kõik tore ainult natukse rikkus lõpus meeleolu see et kui olime uhkes üksinduses finiseerinud ja ise suht surnud siis kohtunikud ikka teatasid kurjalt (vähemalt meile tundus see suht kuri toon) et kobige nüüd siit eest ära Vabandust, aga tõesti oli tunne et paar minutit süstas vedeleda enne paadi välja tassimist on väljateenitud.
Samas korralduse juures meeldis rajatähistus. Silte oli seekord rohkem ja ja tihedamalt kui varem ning see et rada väiksemateks juppideks jagatud oli moraalile kosutav.
KokkuvõteKuid kõige mõnusam on ikkagi see tunne ja teadmine peale võistlust et nüüd asi tehtud. Mida raskem rajal seda parem tunne pärast . Saime ajaga 9:10:38 üldarvestuse 9. koha ja kahestest süstadest 5. koha. Aeg ca 20 min parem kui eelmine aasta. Natukse kripeldab aeg ja koht, et kuidas oleks läinud tüüriga sõites aga paraku oleksid ei ole midagi. Oli mis oli. Õpime, harjutame ja järgmine kord üritame veel paremini esineda.
Tänud ja järgmise korrani!
PS järgmisel korral vahetan ka tüürinöörid/trossid ära.

Tahe Marine - Wind Duo

Suurel reedel (vaba päev :) ) õnnestus mul laenata Tahe uut ja väljanägemise ning andmete järgi väga kiiret kahest süsta - Wind Duo. Kuna nagunii vaja harjutada Võhandu maratoniks, siis oli see hea võimalus proovida uut paati. Wind Duo tuli välja 2009. aasta septembris ja esimesed õnnilikud said selle paadiga sõita Paatsalu maratonil. Kusjuures Paatsalus, kus oli palju erinevaid süstasid kõrvuti, tuli eriti hästi välja Wind Duo sportlik kuju. Võrreldes näiteks Agro seeria paatidega on Wind Duo väga süstjas, madal ja kitsas.

Paadi andmed

Wind Duo ametlikud mõõdud:

Pikkus: 650 cm

Laius: 60 cm

Kaal: 32-34 kg

Kandevõime:200 kg

Tüürisüsteem: Smarttrack tüür, pedaalid ja trossid

Võrdluseks on siinkohal hea välja tuua ka Argo Maxi andmed:

Pikkus: 630 cm

Laius: 67 cm

Kaal: 38 kg

Kandevõime:350 kg

Tüürisüsteem: Tahe oma vana tüür/erinevad pedaalid ja nöörid või trossid

Nagu paatide andmetest näha, siis on tegemist kahese kohta küllaltki väikse mahtuvusega paadiga. 150 kg vahet kandevõimes räägib endaeest.

Kogemused

Ootused paati proovida olid suured, sest see paat näeb lihtsalt nii hea välja. Antud juhul võrdub hea ka sõnaga kiire. Süsta autopeale ja maha tõestes oli suht üllatab selle paadi kaal - paata oli kahjuks üllatavalt raske! Kuigi kaal peaks andmete järgi olema tuntavalt kergem kui Argo Maxi, siis minu meelest kaaluvad need paadid ühe palju. See tuli esimese kergelt negatiivse üllatusena. Selle paadi üldine olemus lubaks nagu natukse kergemat paati.

Veele saades ja paati sisse istudes oli esimene tunne see, et paat on väga ebastabiilne kahese koha. Kuid see ei olnud ka mingi üllatus. Juba laiuse numbreid vaadates oli see ette teada. Kuna Jägala jõgi oli siis kevadise suurvee tipul kõrge ja kiire siis suht kohe sai selgeks, et see süst ei ole suurem asi manööverdaja. 6,5m pikkuse juures tundub, et väiksel smarttrack tüüril jääb järsemate pöörete puhul jõudu natukse väheseks. Teine asi oli ka see, et pedaalid oli demosüstal väga halvas asendis ja tüürimine oli juba hüppeliigese väänamine, et pedaalini jõuda. Oleks see oma süst olnud, oleks selle probleemi ära kõrvaldanud, aga demosüsta ei tahtnud ümberseadistama hakata.

Asi mis kohe sisseistudes koos ebastabiilsusega selgeks sai, oli see et seda süsta on väga mõnus aerutada. See tuleneb sellest, et süsta tekk on madal ja süst ise kitsas. Peaaegu nagu aerutaks Tahe Wind 585-ga. Väga mõnus kahese kohta. Kõrge tekk on alati olnud kergelt häirivaks teguriks Tahe Argo seerja süstade juures.

Kiirus tekitas samas segaseid tundeid ja tunded jäidki segaseks. Igaljuhul selge on see et see paat ei liikunud nii kiiresti ja kergelt kui ma ootasin. Võimalik, et ma ise lihtsalt ootasin liiga palju, kuid samas ka võimalik, et viga ikkagi paadi disainis ka otsapidi. Ma ütleks et see paat ei ole oluliselt kiirem Argo Maxist ja Expeditionist. Kuid paate vaadates nagu peaks ju olema! Üks näeb välja nagu sportpaat teine nagu kaubalaev - ei ole ju loogiline et nad ühe kiirusega liikuksid!? Kuid erilist vahet ei oska ma paraku välja tuua. Ka kaal mõjub kiirust. Kuna paat suht raske siis kiirendamine on ka raskem kui ma arvata oskasin.

Kokkuvõte

Kindlasti tahaks veel sõita Wind Duoga ja veel oleks teda hea ka merel proovida. Kuid suurt ja ülipositiivset emotsiooni see paat igal juhul ei tekitanud. Nagu oleks hea paat ja samas nagu ei oleks ka.

Positiivne:

• atraktiivne välimus
• madal tekk
• väiksed luugid / panipaigad mõelma kokpiti ees

Negatiivne

• natukse raske / lahe oleks süsinikversiooni proovida :)
• natukse ebastabiilne (aga see on ka arusaadav)
• ei ole kujule vastavalt kiire, st puudu jääb ülekaalust või eelisest kiiruses täisvereliste matkasüstade ees

Kellele see paat sobib? Ma arvan et juba mingil määral kogenud sõitjatele, kes tahavad osaleda maratonidel ja rahvavõistlustel. Sõitjatel peab olema hea koostöö ja teineteise tunnetus. Aerutugede võtmine merel kindlasti kasulik oskus selle paadiga.

Kui saan veel selle paadiga sõita, siis kindlasti kirjutan selle paadi kohta veel.