Võhandu maraton 2010

17. aprill 2010 toimus arvult viies ja mulle 3 Võhandu maraton. Ja nagu ikka ei osutunud ka sel aastal sõit lihtsate killast olevaks. Kui eelmine aasta peamiseks katsumuste valmistajaks väga halb ilm, siis see aasta läks ilmaga ideaalselt-päikseline, mõistlikult soe ja tagant tuulega. Ilma osas ei oskagi väga rohkem tahta. Kuid midagi peab ikka aiataha ka minema ja seekordsed hädad olid tehnilist laadid.
Ettevalmistused maratoniks algasid kohe kui jää jõgedelt läinud. Kohe esimisel võimalusel sai hakatud nädalavahetustel sõitmas käima. Läks nii hästi isegi et 3 päeva sai Soomaal Rene juures käidud ja suurveega nii jõgedel, põldudel ja teedel ning metsa all ringi sõidetud. Kokku tuli üle 170 km treeningu ca kuu ajaga. Nürim töö oli mööda Jägalat üles-alla sõita. Peale paari korda läks see väga igavaks, aga mis teha, harjutada vaja.
Teine osa ettevalmistusest oli paat. Nädal varem valisin Retked süstapargist välja omast arust parima võimaliku paadi, viisin selle koju, pesin puhtaks, panin uue ja tugevdatud tüüri ning tagumisse kokpiti uue seljatoe. Tüüri trossid tundusid suht heas seisus olevat ja kuna midagi käepärast ka ei olnud mille vastu vahetada siis jäi vahetus tegemata.
Starti jõudsime seekord varakult, saime ilusti asjad süsta ärapaigutada ja isegi väikse proovitiiru Tamula järvel teha et näha kas nii meie ise kui paat korras ja võistluseks valmis. Kõik toimis.
Stardi hetkeks olime ennast mõistlikult esiritta sättinud kuna eelmine kord pidime kusagilt päris lõpust alustama ja kogu sellest massist läbimurdmine oli omaette tegevus, pealegi said konkurendid vabas vees ilust sõitma hakata. Seekord alustasime omas tempos ja hullude paatidega kes esikohale sõitma läksid sappa ei võtnud. Tamulapealt saime minema umbes 15ndal kohal. Jõepeal hakkas asi edenema, kuid siis käis seekorden "pauk" - katkes tüüri tross! Hunnik roppu sõimu. Tüür üles ja ilm tüürita edasi. Otsustasime mitte hakata parandamist üritama, kuna tundus ka et tross oli katkenud kusagilt keskelt. Usun ka tagant järele, et tegu oli õige otsusega sest parandamine oleks võinud kuni 10 min võtta, aga seda aega meil ei olnud, sest ei tahtnud kohta kaotada. Nii sõitsimegi edasi. Kusagil silla juures sai oma probleemis Retkede saatetiimile teada antud ja lubati uut paati. Üks tagavarapaat pidavat kaasas olema. Paidra tammi juures pakuti paati, aga tuli välja et paat veel treileri peal ja kusagil teeääres. Panime edasi ilma tüürita.
Siis oli kuni Leevini vähe voolavat vett ja saime seal suht ilusti hakkama jällegi aga samas üks tüüriga paat kellele olime üle tammi tassides järele jõudnud kadust ikkagi vaikselt kurvides eest. Leevil oli asenduspaat toodud supitelgi kõrval, AGA see oli Argo Mini :( Mis tähendas, et mõtetu paat ja parem sõita Argo Maxi Expetitioniga millel ei ole tüüri kui sellega. Nii mina kui Eric Hints proovisime kiiresti tüüritrossi otsi kokku siduda, aga tulutult. Pealegi jõudis meile järgi Andris Stravo (loe: eriti sitke läti vanamees) ja pidime edasi kihutama ilma tüürita.
Vahepealne Leevi-Reo sild lõik läks enam vähem. Legendaarsest S-kurvist saime seekord väga ilusti läbi. Käänuline lõik Reo sillalt kuni Leevakuini oli väsitav ja tüütu nagu ikka. Motivatsiooni tõstis aga see, et saime kätte Andrus Veerpalu paatkonna. Üldiselt liikusime nendega suht ühe kiireusega, aga nad tegid rohkem pause. Mingi hetk saime neist mööda, kuid see pidu ei kestnud kaua. Varsti tõmbasid nad ennast meile jälle järgi. Nad olid päris usinad lõikajad ka luhtadel, samas kui meie sõitsime põhiliselt mööda jõge. Kokkuvõttes nad vist ikka natuks võitsid aga mitte ka väga oluliselt, kuna luhtadelt sai küll otse aga seal liikumine on väga vaevaline. Leevakul olime küll paraja vahe jälle sisse saanud, kui meie väike kehakergendus, supitilk ja Ericu paadiparandus võttis nii palju et veele läksime jälle koos Veerpalu paatkonnaga. Siinkohal veel suured tänud Ericule, kes suutis tüüritrossi otsad kinnisiduda nii et sõlm lõpuks püsis! Saime tüüri uuesti vette peale ca 65 km lbimist ilma tüürita. Sõit läks kohe palju palju kergemaks, kuid samas ilma rühkimine väsitas ikka kõvasti. Leevaku - Räpina otsa sõitsimegi põhimõtteliselt koos. Kuid Räpinas tegutsesime paati ülevedades kiiresti ja saime sellise vahe sisse, et otsest silmsidet ei olnud. Teades et nad taga tulevad siis panime viimase jõu mängu ja sõitsime Räpina - Võõpsu otsa nii kiiresti kui suutsime. Finisis tähendas see ca 4 min vahet Veerpalu paatkonnaga :) Huh, ikka uhke tunne sellist meest võita ju ka :)
KorraldusKorraldus oli muidu kõik tore ainult natukse rikkus lõpus meeleolu see et kui olime uhkes üksinduses finiseerinud ja ise suht surnud siis kohtunikud ikka teatasid kurjalt (vähemalt meile tundus see suht kuri toon) et kobige nüüd siit eest ära Vabandust, aga tõesti oli tunne et paar minutit süstas vedeleda enne paadi välja tassimist on väljateenitud.
Samas korralduse juures meeldis rajatähistus. Silte oli seekord rohkem ja ja tihedamalt kui varem ning see et rada väiksemateks juppideks jagatud oli moraalile kosutav.
KokkuvõteKuid kõige mõnusam on ikkagi see tunne ja teadmine peale võistlust et nüüd asi tehtud. Mida raskem rajal seda parem tunne pärast . Saime ajaga 9:10:38 üldarvestuse 9. koha ja kahestest süstadest 5. koha. Aeg ca 20 min parem kui eelmine aasta. Natukse kripeldab aeg ja koht, et kuidas oleks läinud tüüriga sõites aga paraku oleksid ei ole midagi. Oli mis oli. Õpime, harjutame ja järgmine kord üritame veel paremini esineda.
Tänud ja järgmise korrani!
PS järgmisel korral vahetan ka tüürinöörid/trossid ära.