Jaanipäev muhus, Kesselt ka läbi

Jaanipäeval käisime sellel aastal Muhus koos Rolandi ja Triinuga. Üle otsustasime lõpuks sõita Virtsust vähe kõrgemalt kusagilt tuulepargi keskelt. Veelemineku koha otsimine võttis natukse aega, kuna enamus rannaikuäärsetest teedest tervitavad „Eramaa“ sildiga. Kurb iseenesest. Koht ise jäi suht Kesselaiu all või natukse lõunasse. Eesmärk oli sõita välja Lalli randa, kus mu vend pidi meid ja paate peale korjama. Kuna meist keegi ei olnud enne Kesselaiul käinud, siis oli loomulik mõte sealt ka korra läbi astuda.

Ilmastikuolud olid päris keerulised Triinu jaoks, kes veel suht vähe sõinutnud ja ei suuda hästi paati ilma tüürita kõvema tuulega kontrollida. Tuult oli võibolla kuni 10m/s sekundis põhjast, mis tähendas meile külg või pool vastu tuult minnes ja sama ilmakaare tuul puhus ka tulles kuid siis nõrgmalt. Minnes oli meri selle tulge ikka jänkusid täis. Veele minnes selgus, et selle tuulega suutis Triin ainult allatuult sõita ja Roland „piinas“ teda vist ca tund aega õpetades kuidas pöörata, aga sellegi poolest väga hästi see ei läinud. Samas väsitas see õppmine Triinu päris palju Mul oli õnneks kaasas veoköis, millega Rolts lõpuks Triinu sappa võtis ja nii me siis ca 2 tunniga Kessle jõudsime. Vahepeal triivisime ka üksjagu lõunasse. Kahju et ma kohe ei pannud telefoni GPSi teekonda salvestama, oleks olnud väga huvitav vaadata.

Kesselaid oli päris lahe koht, eriti sealne pank. Ei osanud isegi oodata sellist panka sellel saarel. Loomulikult ei ole see võrreldav Põhja-Eesti pankrannituktega kõrguselt ja pikkuselt, aga siiski lamedal läänerannikultore nähtus. Teinekord võiks sinna pikemalt minna. Päeva jagu võiks seal vabalt ringi kakerdada.

Kesselt edasi sõitsime jälle kohe nii, et Triin oli Roltsil köeiga taga ja nii edenesime päris kiiresti, ajaliselt sõitsime alla tunni. Natukse tuli ainult Lalli sadamakohta otsida, kuna see nii väike sadam, et merelt seda väga näha ei ole. Samas tuleb Triinu kohta öelda, et kuigi ta veel ei sõida nii hästi kui vähe kogenumad aerutajad, on tal väga hea tasakaal. Ma ise oleks pakkunud et tal õnnestub mitu korda ennast ümber keerata, aga lõpuks mulle tundus positiivse üllatusena et kui kursi hoidmisega oli raskusi, tundis Triin ennast muidu veelpeal suht kindlalt (algaja kohta).

Siiski tagasi tulles otsustas Triin mitte enam sõitma tulla ja jättis oma paadi mu venna kätte, kes selle autoga üle tõi. Tagasitee edenes meil päris kiiresti, kuigi tagant-diagonaals laine on suht tüütu laine ja vaja kõvasti süsta juhtimisega tegeleda mis võttab ressurssi ära edasiliikumiselt. Aga üle tüki aja sai oli jälle tore vähe pikemat otsa aerutada.

PS Seekord teavitasime Merevalvekeskust ka.