Hanko Sea Kayak Gathering 2010

20. - 22.08.2010 (reede-pühapäev) toimus järjekordne Hanko Sea Kayak Gathering ehk siis lühidalt HSKG. Tänu Rene reklaamile sai see aasta isegi osalemist plaanitud juba pikalt ehk siis praktikas tähendas see seda ei juba aasta algul puhkuseplaane tehes sai see aeg töölt vabaks võetud. Plaan oli selline, et võiks aerutada natukse rohkem ka, mitte ainult HSKG autoga süstad katusel kohale sõita. Seega algul plaaniseime Renega minna Marienhamni kaudu ja seal siis ca 5 päeva Hanko poole aerutada või siis Tallinn-Naissaar-Porkkala neem ületus teha kuid elu tegi omad korretuurid ja lõpuks olime sunnitud laevaga Helsinkisse sõitma ja sealt Hankosse aerutama.Ahvenamaa poolt tulemiseks ei jäänud enam aga ja mereületuse nurjas ilmaprognoos - 9m/s idatuult ei ole just parim võimalik olukord lõuna-põhja suunaliseks 43 km ületuseks.

Kolmapäev, 18.08.2010

Kuulsad süstakärud D-terminalis

Startisime Renega siis kolmapäeva hommikul ja Rene tungival soovil pidime esialgsete plaanide kohalselt minema VikingLineiga Helsikisse. Kuna mul oli Sügisjooksu 200 eek/inimene sooduskuponge siis tunudse see hea mõte olevat lõpuks küll. Laev läks 8:00 ja olime tund varem ilusti sadamas, pakkisime kiiresti asjad süstadesse, panime alla Ahtilt selleks reisiks ostetud Eckla süstakärus ja kobisime kassase. Siin tuligi kogu ürituse suurim kuid õnneks üks väheseid tagasilööke - VikinkLine kassast öeldi et enmad süstasid peale ei võta! Ainult auto kastusel saavat vedada. Mingi seletamine ei aidand ja öeldi et minge Tallinkisse. Ja ega muud üle jäänudki. Süstad uuesti autole ja D-terminali. Kuid kuna Tallinki laev väljub 7:30 siis muidugi jäime täpselt maha sellest, nägime kaugelt kuidas väravad kinni pandi. Siiski Tallink müüs meile ilusti piletid ja saime kella 11:00 laevale. Süstad kärudel kvalifitseeeriti jalgratasteks :)
Oodates laeva sai ka telefonist VikingLine boikotti üleskutse kajak.ee foorumisse postitatud.

Aerutamisteekonna algus Helsinkis

Helsinkis oli süstakärudest palju abi jällegi. Seal tuli veele saamiseks ca kilomeeter süstasid vedada. Tänu kärudele oli see väga lihtne. Painme kähku sõiduriided selga, tegime kiire lõunasöögi ehk võileivad ja pakkisime süstad. Nüüd võtsid süstakärud kõvasti ruumi tegatekil aga mis teha, ilma nendeta oleks päris keeruline olnud. Sõitma hakkasime Länsisatama juurest kella 14 paiku. Algul merelt suht varjatud oludes, kuid päeva jooksul saime parajat lainet, kuni 2 + natukse meetrit. Tuul oli tagant ja lained vahel tagant vahel küljelt. Kuigi paadid olid jube raksed siis Rene ikka surfis iga lainega mis vähegi tuli. Mina natukse vähem aga põhimõtteliselt oli enamus esimesest päevast üks tahes tahtmata üks surf. Edasi sõitsime terve päev, ühe väikse peatusega mingil suvalisel saarel, mis tuli välja et ongi mingi matkajatele mõeldud telkimissaar. Saarel oli kaev ja lõkkepuud isegi. Õhtuks oli plaan jõuda Porkkala neeme otsa ja sinna me ka kella 20:00 paiku jõudsime, ööbisime ca 1-2km majakast läänepool. Õhtul saime täpselt enne pimedat laagri üles ja kuivad riided selga. Tegime õhtusöögiks pesto pastat, siga hea oli :P

Esimene laager kolmapäeva õhtul

Kööginurk ehk imeline koormakate

Neljapäev, 19.08.2010
Neljapäev oli sõidupäev. Tuul oli sarnane eelmise päevada ehk siis valdavalt tagant. Päev algas pikema ületusega ehk siis lõikasime üle ca 20km lahe mis jääb Porkkala neemest ida poole. Eemärk oli jõuda Bagaskäri saarele kus on majaks ning mille kohta Windfinder annab ka ilmainfot. Sõit oli ise suht nüri, sest saari väga ei olnud paar kivi ületuse alguse osas välja arvata nii et puhas mere kühveldamine, midagi väga vaadata ei olnud. Kui lõpuks Bagaskäri juurde jõudisme selgus see Soome piirivalve on selle saare hõivanud ja igal pool olid sildid välja mille kogu teksti küll ei mäleta aga selle eest lõpp on hästi meeles "/.../ under pain of punishment".  See ei kõlanud hästi ja nii me sinna oma jalga igaks juhuks ei tõstnud. Pidime edasi sõitma ja uut saart lõunapausiks otsima. Õnneks mitte kaugele, va kilomeetri pärast saime ühele väikse kivitükile mõõtudega ehk 50x30m. Tegime just võileibu kui saarele podistas oma Busteriga mingi kohalik vanapapi. Tuli uurima ka mis me seal teeme ja kauaks jääme. Toksas jalaga süsta ja podises "semmoiset venet" :) Tüübil oli veel 2,5 hammast suus ja vanust 80 kanti äkki. Ma ütlesin, et peatume vaid lõunaks ja umbes tunni pärast oleme läinud. Siis ta seletas, et see tema pardijahi saar ja et hakkab seal homme parte laskma. Ja täna tuli ta selleks sinna et üks mänd maha võtta mis segavata ta pardijathi. Irooniline oli see et sellel kivihunnikul kasvas kokku 4-5 mänd, ülejäänud saar oli lage, aga tal oli ikka vaja üks neist maha võtta. Tüüp lõi mootorsae sisse aga kaugele ei jõunud, sae kette kiilus kinni. Siis üritas kõiega puud tõmmates saagi lahti saada. Ei õnnestunud. Sidus köie oma Busterile taha ja üritas paadiga tõmmata, ikka ei õnnestunud aga nägi väga naljakas välja. Läksikme appi. Ka kolmekesi ei õnnestunud. Vana ütles et läheb toob kodust kirve. Me lasime vahepeal jalga, muidu oleks seal päev otsa temaga seda puud langetand :) Sõitsime veel edasi, jälle kuni kella 20:00. Tuli mingi 40+ km sel päeval ja saime jälle mingi oma mikro privaatsaare kus ööbida Busö saarest mõni kilomeeter läänes. Õhtusööki ei viitsind teha, sõime mõned võileleivad, jõime ühe õlle ja nats veini ning läksime magama.

Reede, 20.08.2010
Reede oli viimane sõidupäev ja samuti HSKG algus (esimesed kurusesd algasid kell 19). Meil oli vaja kohale saamiseks veel läbida ca 34 km, aga nagu me kohe hommikul märkasime - vastutuules. Kui oli võimalik sõita saarte varjus siis oli sõit päris OK, kui saari ei olnud siis merelt tuli mõne pool ikka päris head laint sisse ja vastutuul oli päris tugev. Enamus päevast oli suht lihtne sõitmine, kuid viimane 10km kujunes raskeks. Oma osa mängisid ka villid mu kätel, mis olid suured ja kokku 8 tk. Iga tõmme oli väga valus kätele. Ja vastutuult pressides andis see rohkem tundada kui allatuult minnes. Hanko sadamate eest läbi sõites tundus nagu lisaks tuulele oleks veel ka vastu töötav hoovus. Kusjuures sõitsime mööda ka suurest toruhunnikust Hanko ühes sadamas, mis nägi kahtlaselt meie sõbra Nordstreami torudena välja.

Igaljuhul kell 18 olime Hanko rannas, ürituse toimumiskohas. Kakerdaseime algatuseks nats ringi, panime telgi üles ja siis vedelesime niisama. Mõned tunnid hiljem jõudis ka Mart autoga kohale. Reedel kellegil kursusid ei olnud ja seega rohekem veepeal ei käinud ka. Isu ka ei olnud ausalt öeldes peale seda kolmepäevast aerutamist. Õhtul sai veel Jukka ja poegade müügitelgi juures juttu aetud tükk aega.

Laupäev, 21.08.2010
Laupäev oli peamine kuruste päev...aga mitte meil Renega. Enamus kursusi oli täis ja käed ehk villid kätel olid ka alles taastumas. Aga aerutatud sai natukse siiski. Proovisime Renega ära vist kõik Rockpool'i paadid. Alaw bach ja Isel olid väga mõnusad. Rene heitis juba siis silma ka Lettmanni paatidele, mis on sellise sportliku tausta ja iseloomuga, kuid proovima jõudsime alles pühapäeval.

Sai ka muud varustust vaadatud. Lahe firma nt Duem Stuff kes teeb põllesid ja casual värki. Ostsin sigalaheda T-särgi neilt :) Ei olnud enne sellisest firmast kuulnudki. Slovakia firma iseenesest. Üritasime ka Tiderace'i paata proovida, kuid need jäidki proovimata, sest nende müüja firma esindaja oli kogu aeg kadunud. Samas hakkas silma et sommid sõidavad väga ülbete ja kalliste paatidega, vähemalt see seltskond kes seal üritusel oli. Domineerised kolm firmat - SeakayakingUK/NDK, Rockpool ja Tiderace. Mis teeb paadi keskmiseks hinnaks 2600 EUR umbes ehk ca 40 000 eeki! Natukse odavamad olid ilmselt plastikust Vally Nordkappid mida oli ka palju ja mis ka päris kallid, isegi plastik variandid.

Päeval teime ühe sõidu Havasoolen ehk siis mingisse ca 2,5 km kaugusel asuvasse kaljuprakku, kus vanasti purjkad ootasid kaitstult ilma, et Eesti poole sõita. Kuna vahel tuli nädalaid oodata, siis on meremehed sinna kaludesse nimesid, aastaid ja suguvõsa vappe graveerinud. Valdavalt 16-17. sajandist oli seal hästi säilinud uhkeid vappe aja asju. Lahe koht.

Õhtul oli suur kalasöömaaeg mille eest kasseriti lisa 20 EURi kuid kus me Renega ei osalenud. Kõik teised vist osalesid :) Terve õhtu oli kogu ülejäänud rand ja telkimisala inimtühi. A me tegime Renega ise süüa (mitte kala!), jõime veini ja vedelesime niisama Rene koormakatte all, sest välja tuli valdavalt parajat padukat. Lõpuks läksime suht vara magama, sest homme oli mul kella 9 alates kaks Jeff Aleni kursust järjest.

Pühapäev, 22.08.2010
Hommik algas kiire hommikusäägiga ja siis Jeff Aleni Incident Management kursusele. Isegi kui midagi väga uut ei räägitud siis oli ikkagi asjalik kurus. BCU meestel UK's ikka asjad väga põhjalikult läbimõeldud ja leidsin seal päris palju mida isegi peaks rakendama kui mingeid jamasid merel juhtub. Peamine põhimõte on SAFE ehk Stop - Assess - Formulate - Execute. Loodan et jõuan varsti 1 lk koolitusmaterjali selle kohta ka ümber toksida ja välja panna kusagile.
Ca 30 min olime algul kaldal ja siis edasi 1h veel. Olin esimene kes pidi gruppi juhtima ja siis ümberläinud paadiga tegelema. Kui Jeffile midagi ei meeldinud oli ta siga osav mingite käkkide kokkukeeramisel :)
Tema arvates minu suurim viga oli igaljuhul see et ei karjunud piisavalt kõvasti Stopp! :)

Teine kursus oli Leading in sea conditions. See oli suuresti UK ranniku olude põhjal ehk siis karmimate olude jaoks kui meil kunagi on (Incident Management'iga sama lugu). Aga kasutatav ja asjalik siiski. Grupi juhtimisel on teine põhimõte - CLAP ehk Communication - Line of sight - Avoidance - Positioning (of the leader).
CLAP ja SAFE põhimõtted on suuresti aluseks ka BCU 4* ja 5* puhul ehk siis grupi juhtimisel. Jeff rääkis ka seda et neid asju hinnatakse päris rangelt ja väga lihtsate asjadega on võimalik läbikukkuda. Alates 4*-st pigem kukutaksegi läbi mitte isiklie oskustega vaid grupi juhtimisega.

Peale krususi proovisime Renega Lettmanni süstasid, mis eriti Renes vaimustust tekitasid. Lettmann teeb kiireid paate. Streamliner S on ta uus lemmik paat, mis on siis kiire ja sportlik. Hind oli ka palju parem kui ülalnimetatud paatidel.

Veel selgus üks huvitav asi (tegelt juba reedel), et kõige parem Kokatati PFD on MSFit ehk siis spets naiste vest. Samas nii Jukka ise kui väga paljud teised meessoost gurud sõidavad selle vestiga, sest...see on lihtsalt parim! Palju taskuid, ei ole liigseid jubinaid, istub hästi seljas ja on olemas vajalikud jubinad. Ka Seakayaking Mamazine on selle parimaks vestiks valinud. Nii et mul ka plaanis see endale hankida, kui just Reedi vest vahepeal rohkem meeldima ei hakka.

Tagasi tulime Mardi autoga. Viisime Helsinkisse ka ühe sakslase kes elab juba ammu UK's. Tore naisterahavas oli, päris huvitav et tal oli viitsimist UK's tulla Hankosse.

Mis laevaga me tagasi tulime? Loomulikult kurikuulsa VikingLine'iga! Mart oli sellele piletid võtnud ja mis meil muud üle jäi, oli sunnitud natukse oma boikotti murdma. Kuid edaspidi püüan ikka Tallinkiga sõita, Vikingline süstapoliitika ikka väga haige.

Kokkuvõttes oli see tore üritus, sai sõita ja sai ka muidu targemaks. Kõige väärtuslikum osa oli minujaoks see kus ma ka osalesin ehk siis Jeff Alen'i kursused. Soomlaste kohlike väga ei viitsind võtta, kuigi ju võiks võtta ka vabalt.  Ja niisama tore ka Soome süstarahvaga juttu ajada. Järgmine aasta ilmselt jälle.