Lumi ja mõtted

Istun kõrgel 12. korrusel kontoris ja teen tööd. Vahepeal vaatan aknast (rohkem nagu klaassinast tegelikult) kuidas lund sajab ja kuidas jälle mingi politsei auto vilkuritega kusagile välja sõida :) Aga väga ilus vaade.

Samas mõtlen juba vaikselt mis laheda süstamatka võiks 2010 teha. Olles mõned pikad ületused juba teinud siis kisub pigem pika matka poole, kus ei ole väga pikki ületusi, aga saaks niisama paar nädalat aerutada. Mõtteid on mitmeid ja loodetavasti midagi neist saab ka teoks:

• Ümber Eesti või siis piirist piirini. Tore oleks ju ümber eesti sõita, aga samas mööda kraave ka liiga palju ei taha mõtata.
• Norra, sellel aastal sai seal käidud ja ikka päris ilus seal, seekord võiks ehk veel põhjapoole ronida, nt Lofootidele.
  
• Üle mere Soome ja seal Ahvenamaa saaretikkku
• või siis läheb lihtsalt võimaluselt kaasa mõne huvitava kutsega kui selline peaks tulema...

Igal juhul vähemalt ühe asjalikuma sõidu tahaks teha lisaks väikematele kodumaistele otsadele ja surfile. OK, teen nüüd töönagu edasi ja vahin selle talve parimat lumesadu jälle edasi.

Haige

Krt, krt, krt - mingi tüütu haigus hakkas külge ja nii ma nüüd vedelengi kodus poolenisti teki all ja lürbin sisse (ohtralt) teed. Õnneks tunudub et asjad liiguvad siiski paremuse suunas. Päris seagripp ei ole just, aga mingi viirus siiski.

Lohutuseks lubasin endale väikse luksuse ja tellisin just Amazon UK-s raamatu Surf Kayaking: The Essential Guide. Loodetavasti selleks ajaks kui raamat kohal olen jälle terve.

Ja veel, The Dash Point Pirate blog kirjutab tüübist, kes eskimopöörde õppimiseks oma süstal väikse hapnikuballooni külge monteeris nii et nüüd saab sukeldumismaskiga veeall rahulikult hingata :) Leidub ikka maailmas hakkajaid tegelasi :)

Vääna surf

Tana oli hea päev, kuna Rene helistas ja ütles et vaja Vääna surfima minna ja et ta ise ju sõidab sinna poole. Kui Rene ei oleks helistanud, siis aknast välja vaadates ei oleks küll osanud öelda et täna on surfi ilm. Igal juhul sai sufrikas välja aetud ja Vääna kihutatud. Rannas oli päris hea tuul ja parajad lained, aga ei midagi väga hullu. Samas oli mõnus jälle sõita, sai ca tunnike ilmselt lainetes möllatud. Ilm oli ka soe, auto näitas sõites 9 kraadi - talv missugune :)

Tallinna lahel

Käisin täna teist korda elus Tallinna lahel sõitmas. Iseeneset on see praktiliselt kõige lähem koht kus sõita, aga ilmselt selle pärast, ei ole väga tahtnud laevateedel sõita ongi nii vähe oma kodujuures sõidetud. Tänane sõit oli Katariina kai juurest Linnahalli sadamani ja tagasi. Windfinder näitas kerget 4 m/s ida või kirde tuult, aga veepeal tunudus tuul isegi tugevam ja tekitas väga tüütu terava külglaine. Samas muidu oli hea ennast jälle üle paari nädala veepeal liigutada. Kus juures täna tundusid mu Hiko muhvid väga mõnusad, kätel ei hakanud kordagi külm, pigem oli palav. Tagasiteel tuli veel natukse oodata enne Pajassaare sadama laevateed, et üks kaubalaev läbi lasta. Hullu hooga sisenes teine sadamas. Hall aga tore päev :)

Lahe blogi ja huvitavad uudised

Ilmselt osad juba märgnud, et olen leidnud uue ja väga asjaliku süstablogi - Go Kayak Now. Selle blogi uudised ka mu näha sektsioonis "Blogid mida ma loen". Sinna on igaljuhul viimasel ajal mitmeid huvitavaid kirjutisi tekkinud. Kaks asja mis eriti silma hakkavad ja ilmselt nii mõnelegi eesti süstasõbral võiks huvi pakkuda:

• Lendal Paddles Dropped From Johnson Outdoors 2010 Product Catalog
  
• Valley Sea Kayaks New Website Launches in 3 Day
  

Mis ma siin ikka refereerin, kel huvi siis ilmselt pealkirjad räägivad ise enda eest :)

Tõus ja mõõn

Leidsin Playak.com'i vahendusel hea esitluse hoovustest. Nii BCU koolitusel ja eksamil kui ka ookeani mõjuga alaldel sõites on see kasulik teadmine.

Süstaklubi

Lõpuks jõudsime asjaga niikaugele et saime Renega süstaklubi asutamise mõttega avalikult välja tulla. Meil oli süstaklubi asutamine juba mitu kuud mõttes, aga niikaua kui see vaid mõtte tasandil oli ei olnud nagu lihtsalt eriti veel millegiga lagedale tulla. Lõpuks siiski saime põhikirja eelnõu valmis ja nüüd see kajak.ee WIKI-s ja foorumis arutamiseks ja edasiarendamiseks väljas.

Inimesed kajak.ee ümber on nagunii küllaltki klubiline seltskond, siit ka mõte et viia asi sammuke edasi ja asutada ametlik süstaklubi. Eks näis kuidas inimesed vedu võtavad, aga usun et küll see tehtud saab. Sügis ja talv head ajad formaalseteks toiminguteks ka, suvel tahaks rohkem veepeal olla, mitte formaalsustega tegeleda :)

Pilte laupäevasest surfist Lohusalus

Mõned Roltsi tehtud pildid ka laupäevasest surfist Lohusalus.

Roltsi pildid.

Surfika esimene päev :)

Lõpuks saabus see kauaoodatud päev kui sain oma surfisüsta kätte ja esimest korda veele. Süstaks siis Mega Bullitt Xs. Suured tänud Renele, kes mu paadi Inglismaalt Eestisse toimetas!
Tegemist on HP ehk High Performance võistulusklassi süstaga ehk siis lühikeste süstade klassi kus süstad võival olla 2.75 või lühemad. Kui kellegil huvi siis võib surfisüstade võistlustingimuste kohta lugeda World Surf Kayak Associationi kodukalt. Bullitt Xs on 2.75m pikk ja 60cm lai ja tundub et Eesti oludes on see päris mõitlik kombinatsioon.

Algul asi üritatud sõita Väänas, aga seal ei olnud põhjatuulega midagi teha. Indreku mõte oli minna edasi Luhusallu, kus rand suht põhjasuunas avatud. Natukse õige koha otsimist ja leidsimegi mõistliku koha. Paraku pidime mitme "telliskivi" alt läbi sõitma tänu sellele et kui poolsaar vist eraomandis ja muidu on seal võimatu mereäärde saada. Kurb, sest mis mereriiki see Eesti on, kui mereäärde ei pääse? Jah, see selleks. Me igaljuhul saime päris hea kohapeale, kus oli lainet ja paraku ka tuult. Lohemehi oli ka sõitmas ja kuna tuult oli kõvasti siis pidi lisaks paremale ja vasakule vaatamisel ka üles vaatama, sest ei olnud mingi haruldus kui lohemehed nt 10+ sekundit ca 5m kõrgusel õhus viibisid.

Surfikaga sõitmine jälle väga omapärane ja ei sobi kindlasti päris algajatele. Surfisüsta taltsutamiseks peab ikka natukse juba sõita oskama ja eskimopööre ja toed peavad hästi selged olema. Sürfikaid on äärmisel lihtne ümber keerata, sest nad on sisuliselt kandilise (90 kraadise) üleminekuga põhja ka teki vahel. Ka kõrvalolevatelt piltidelt näha, et tegu peaaeg et surfilauga, millele tekk peale ehitatud. Järsud servad on asjad, millest liikuv vesi (või siis liigud sina ja vesi seisab) kinni hakkab kipub sind ümber keerama, kui ei ole õigel ajal valmis tuge võtma. Teine suurepärane koht kus eskio ja toed abiks on väljasõtmine. Vastu suurt murdlainet hea tõenäosus et laine lükab su tagurpidi üle. Ühesõnaga kogu paadi tunnetus täiesti teistsugune kui meresüstal, pigem sarnaneb kärestukupaatidele ja slaalomi paatidele. Ühesõnaga vaja veel harjutada enne kui tunnetus täielikult käes. Lisaks veel vaja kokpiti natuks kohandada oma keha järgi. Jalatoed vaja paremaks saada ja võibolla ka istet puusade ümber kitsamaks muuta.

Proovitud sai ka Rene Mega Rio't ja Marauder'i, millest esimene on vähemalt 3,5m pikk (täpselt ei teagi) teine jällegi lühike, ilmsel ca 2.3m. Võrreldes nende mõlemaga on Bullittiga hea lihtne lainesse saada. Mulle meeldib praegu Bullit uimedega rohkem kui ilma, samas Indreku väljatöötatud valem on kasutada kolmest uimest vaik keskmist. Üldiselt Rio väga mõnus süst ja sobib meie oludesse hästi. Nende väga lühikeste paatide jaoks ei ole Eesti tuul ja lained just kõige sobivamad.


















Paadid siis Bullitt Xs on põhi ülespidi, ees süsinikust Marauder ja taga kollane Rio.


















Siin kollane lühike on X-Ray, millese täna keegi ei viitsind isegi mite üritada sisse pugeda. See süst sobib selgelt natukse väiksemale aerutajale. Marauderi ja Xray kohata saab lugeda siit lehelt.

Midagi on tulekul...

Kormorani hooaja lõpetamine Ninal

Reede-laupäev lõpetas Kormoran oma hooaega Miku juures Ninal. Põhi osa toimus reedel, kui küpsetati kala, käidi saunas ja peeti niisama pidu. Mina muidugi sain Tallinnast alles kell 20.20 minema ehk siis kohale jõudsin kusagil kella 23 ja 24 vahel. Hilisest jõudmisest ei olnud õnneks hullu, sest pidu kestis varaste hommikutundideni :)

Laupäeval enamus rahavast hajus, aga kuna ma oli oma süstagi kaasa tassinud, siis tuli ikka Peipsipeal ka väike tiir teha. Sai siis viie naisega sõitmas käidud, sest kõik mehepojad otsustasid koju minna :)

Tore pidu ja sõit oli. Tänud Mikule! Mõned pildid ka laupäevasest aerutmisest.

Kolmas BCU koolitus väänas

26-27. september toimus Vääna rannas kolmas BCU 3* koolitus. Ilm oli karm ja seekordsed õpilased ja ka koolitajad said kindlasti nii mõnegi kogemuse võrra rikkamaks. Ma ise kasutasin ka võimalust ja olin mõlemal päeval Väänas kohapeale, kuna mõlemal päeval oli vägev surfi ilm, siis koolituse jälgimisega just väga ei tegelenud ja rohkem sai ise surfimas käidud.

Kui eelmine kord oli sile meri, siis nüüd oli 2m lained ja tuul kindlasti üle 10 m/s, pühapäeval isegi oluliselt üle. Kuna BCU 3* nõuab 0,5m lainet ja 6m/s tuult, siis seekordsed olud olid palju karmimad kui vaja. Seetõttu tehti palju harjutusi ka jõepeal, kus lained ei seganud ja oli lihtsam õppida.

Seekord sai eksami sooritada ka eelmisel koolitusel osalenud. Seega nüüd meil juures 11 uut 3* aerutajat ja kolm 2* aerutajat.
Jukkaga sai ka järgmise aasta plaanidest natukse räägitud ja loodetavasti järmine aasta ka 4* sea kayaking leadership koolitus tulemas. Eksamit ei saa muidugi eestis teha, aga õppida saab ikka. Paar 3*/2* koolitust plaanitakse ka järmisesse aastas, aga eks detailid selguvad kevadel.

Paatsalu maraton 2009

Seekordne Paatsalu maraton toimus 12.09.2009, aga alles nüüd on aega sellest natukse kirjutada. Aga parem hilja kui mitte kunagi :)

Maraton
Seekord sai Marekiga Tahest kokkulepitud, et saan Tahest kiirema süsta kui mu oma Reval (Reval läks seekord vennale sõitmiseks). Kuid kohapeal selgus et kiirem süst mille saan on Greenland LC :) Väga "huvitav" valik võistlusteks, aga mis seal ikka tuli sellega sõita. Samas sai hea kogemuse võrra rikkamaks sellest kuidas Greenland kiiresti liikudes käitub ja mis tunne sellega pikemat otsa sõita on. Ega see 18km nüüd mingi eriti pikka sõit ka ei ole, aga siiski pikem kui mu senised katsetused.

Stardis oli seekord vist küll rekord arv osavõtjaid. Start lükati isegi 15 min edasi et kõik ikka starti jõuaks kes tulemas. Ma võtsin stardis suht tagasihoidliku positsiooni tagapool, ei olnud väga mõttet ette kiirete süstade, eriti kaheste vahele trügida. Pärast muidugi mõtlesin et võibolla oleks pidanud, aga vaevalt et see palju oleks muutnud. Järgmine aasta siiski kavatsen vähe eest poolt startida.

Meri oli seekord tasane ja tuult väga ei olnud. Puhus umbes 5 m/s edelatuul, mis tähendas et minnes oli tuul enamvähem vastu ja tulles tagant. Sama tuleb edalatuul sisse võistlustrassi suhtes diagonaalis ehk siis tagasi tulles oli parajalt jälle vaja tööd teha süsta juhtimiseks, mitte ainult edasi liikumiseks, kuna tagant diagonaalis tuul kipub tüürita süsta väga ära lükkama. Hea oli jälgida Argo Maxiga mõne süsta jagu ees sõitvaid Roltsi ja Triinu, kui nad liikusid otse, siis Greenlandi pildusid tuul ja võiksed lained küll ühele ja teisele poole Roltsi ja Triinu trajetoori.

Greenland ei ole võistluspaat! See sai õige pea selgeks. Omast arust sõitsin päris kiiresti, aga süst väga edasi ei läinud. Selline tunne nagu süst ei libiseks üle vee, vaid pead tööd tegema et teha läbi vee suruda. Ehk siis rabeled mis sa rabeled aga kiiremini ta ei liigu. Mingi kiiruseni läheb Greenland väga kergelt, aga tema hull speed ei ole just kõige kiirem ja seda ületada minu tehnika ja jõuvarudega suht võimatu. Aga kogemusmus oli huvitav, sest nüüd mõistan jälle eskimosüsta paremini kui enne. See süst tore, aga mitte võistluseks. Pigem ikka eskimopööreteks ja muudeks vees vedelemisteks. Ilmselt ka karmiks surfiks see paat liiga väikse mahuga, sest juba ca 30 sc lainest tahtis ta läbio sõita, mitte üle. See omakorda pidurdab igas laines hoogu, aga karmide lainetege surfis võib tõmmata järsust lainest alla tulle nina põhja kinni, mis omakorda võib nii kerge ja õrna süsta puhul lõppeda sellega et nina tükkideks.

Kuna seekord oli rada natukse pikem, siis võib öelda et see aasta sõitsin täpselt sama kiiresti kui eelmine aasta Revaliga. Eelmine aasta oli aeg 2:10, see aasta 2:11. Kokkuvõttes 14. koht K1 meeste arvestuses. Osadel oli seal rajaga probleeme, aga mul õnneks mitte. Üks tugev kahene paatkond (Indrekud) isegi diskvalifitseerite kuna nad sõitsid kaardi, mitte poide järgi. Asi selles et poid olid pandud teisit kui enne võistlust välja pandud kaardil.
Aga ka see selge, et Reval ja Greenland suht sama kiired süsta tegelikkuses kuid pikka maad Revaliga palju mugavam sõita. Üldiselt võib kõigega siiski rahule jääda, arvestades paati millega sõitsin ja oma kahtlast vormi.

Lisaks maratonile oli ka seekord huvitav osa võistluse juures Tahe uute süstade väljapanek mis nädal hiljem Sakasamaale Kanu Messele viidi esimest korda maailmale tutvustamiseks.


Uued süstad
Tahel see aasta 9 üüt mudelit tulemas, millest mõned mulle ka vägagi huvi pakuvad :)

Greenland T (või GT) - Tahe võttis Greenlandi, jättis pikkuse samaks, venitas laiust 2 cm suuremaks ja tõstis tekki kõrgemale ning lisas nö tavalise kokpiti. Tulemuseks sai väga mõnusa süsta, vähemalt esmapilgul. Mulle vähemalt väga meeldis, eriti peale pikka otsa õiges Greenlandis :)
Suurem maht ja natukse rohkem ruumi teevad sellest väga ahvatleva paadi. Kindlasti üritan seda esimesel võimalusel ka pikemalt katsetamiseks saada.

Wind Duo - Tahe uus super kahene. Kõikidele kiire süstade sõpradele tundub see tõeline maiuspala. Tegu on seekord siis väga selgelt Wind seeria süstaga, kuju väga sarnane Wind 535-le ja 585-le, ainult et tegu on kahesega. Kuju on superilus kahese kohta, tekk on madalam. Laiust 60 cm, pikkust 650 cm. Süsta mahtu ei ole nii palju kui Argodel, seega võibolla karmi ilmaga merel ei ole see nii hea kui Argod, aga siledal veel tunudub super! Kahjuks ei saanud proovida, aga kindlasti üritan ka seda pikemalt katsetada. Esimest korda kui ma elus kahese süsta pärast sellises elevuses olen :)

Reval Midi - Revali ja Reaval Mini vahepeale variant. Aga disain ostetud kusagilt uuest kohast. Minu meelest see süst eriti ilus küll välja ei näe, aga samas kui sõita proovisin siis tundus täisa OK. Süst on kõrge tekiga ja kuidagi jässakas. Positiivne üllatus oli eskimopööre ja see et oli võimalik ilusti tagatekile sellili lasta, pea vastu tekki. Uskumatu! See tuleneb ilmselt sellest et iste on süstal tuntavalt kõrgele tõstetud. See kõrge iste jälle väga ei meeldind, aga omamoodi toimis siiski. Surfis võiks seda proovida, sest on lühem Revalist ja mahtu ka on ning peaks paremini manööverdama. Äkki isegi on selles paadis midagi...

Zegul 550 - Tahe poolt ära ostetud Rootsi süstatootja uus ja kiire mudel. Sai seda proovitud ja sellega oleks olnud täitsa tore maratoni sõita. Natukse raske oli tassida, aga vees liikus ilusti. Jättis suht postiivse mulje. Samas kiiretest meresüstadest ikkagi mu lemmik Tahe Wind 585 (endise nimega Viking).

Paraku jäi Wind 535 testimata, kuna selle avastasin liiga hilja :(

Täiustatud oli ka Coastspiritit, millele on nüüd lisatud kõikide poolt kaua oodatud esimine kuikamber. Enne oli kogu esiosta ühes sektsioonis mis muutis selle kasutuks ja ohtlikuks. Kui talle veel reietoed ka tulevad siis on tegu täitsa mõnusa süstaga.

Tabasalu sprint - Xdreami neljas etapp

05.09.2009 toimus 2009. a Xdreami neljas ja viimane osavõistlus. Sedapuhku oli tegemist sprindi võistlusega, kus võitja eeldatav aeg oli ca 2,5 h ainult.
Ilm oli taaskord ilus ja koht suht huvitav, kuna võistlus toimus ju ikkagi tiheasustusega alal valdavalt. Enne võistlust me isegi ei suundud välja mõelda kus seal kanuuga sõita saaks. Võistluse käigus muidugi selgus väga elementaarne koht ehk Harku järv :)
Seekord oli meil juba veelgi parem stardipositsioon ehk siis olime stardis 27. paigutusega mis tähendab seda et startisime ikka suht võisteljate seltkonna ees otsas. Raja algus oli lahe ja mägine tehtud, seejuures õige punkti leidmiseks tuli ruutvõrrandit lahendada. Hea te meil on kõvad matemaatikud meeskonnas, ma ise ilmselt lahendaksin seda siiani. Jooksu etapi esimesed punktid olid seekord meres, päris vägev sumpamine oli. Ujuma ei pidanud, aga vööni vees liikuda on ka parajalt raske. Siiski sai jooksus suht õigeid valikuid tehtud ja seega olime 16 võiskond kes rattaettapile läks. Rattas läks ka enam-vähem. Ühe punkti juures siistime Hannesega kokkupõrgata ja mõnusa kokkumise organiseerida, sest mingi mees sõitis mulle teele rist ette, samalajal kui ma pidurdasi ja kõrvale keerasin arvas Hannes et peaks kiirendama ja minus mööduma. No hunnikus me igal juhul olime. Rattaetapil oli ka rattaralli, mida alles pärast teada saime, selle tegime enese teadmata läbi :)
Kanuu etapile jõudes olime 17. kohal ja võimalik et kaotasime seal veel koha või kaks. Edasi tuli teine ja pikem rattaralli, mis tekitas paraja segaduse ja kus me suutsime ülejännud juhtgrupist 180 kraadi teises ja loomulikult ka vales suunas sõita. Siin kaotasime vähemalt 10 min ja 20 kohta :( Võistlusmoraal käis ikka peale seda viga tugevalt miinustes korra, aga kui lisaülesande juures jälle Reimann Retkede võistkonda nägime läks tuju jälle paremaks. Pärast selgus et nad olid ka kõvasti puuse pannud täiesti suvalise kohapeal, ehk siis unustasid ühe üledande ära :)
Kui õige teeotsa lõpuks üles leidsime siis läks asi juba ludinal edasi. Viimane lõpp oli päris hea väntamine, sest mitu võistkonda oli koos ja kõik arvasid et lõpu peab vähe kiirema tegema.
Mulle oli see võistlus päris raske. Organism oli päriskurnatud juba enne võistlust umbes nädalapäevade jagu ja ega ta ka võistluse aja palju parem ei olnud. Siiki positiivne see et väga-väga halva vormiga suudame ikka esi 20 piirimail võistelda kui just orienteerumisega jälle puuse ei pane:)

Siin kasutatud pildid on teinud Assar Jõepera Fotoluksist.

Sverdi / kiilu kasutamine

Leidsin ühe toreda artikkli sverdi või kiilu või uime (kuidas keegi harjunud nimetama on) kasutamise kohta. Ka kajak.ee foorumis on kunagi sverdist natukse juttu olnud. Samuti olen tähele pannud et nii mõnedki kasutavad sverti valesti, näiteks koos tüüriga või siis ainult svert sees või svert väljas asendistes. Samuti ei teata mida svert täpselt teeb ja millal teda on mõtekas kasutada.

Mats Bengtsson on oma lehel kirjutanud asjaliku jutu sverdist, tööpõhimõttest ja kasutamisest. Keda huvitab lugege SIIT.

Björn Thomassoni eskimosüst SeaBird'ile

Lõpuks saab näha ka müütilist Björn Thomassoni poolt SeaBird Designs'ile tehtud eskimosüsta. Juttu on sellest olnud juba varsti umbes pool aastat. Teada oli et 2 eskimosüsta neilt tulemas ja et need on disaininud legendaarne Björn Thomasson ja seda et mõlemad on samas stiilis ainult et suuruse vahega. Samas ei ole keegi veel neid paate näinud. Aljona SeaBirdist lubas neid novembris.

Nüüd aga on Björn oma kodukale pannud välja jutu ja pildi uuest süstast mis ta SeaBirdile on teinud. Kui algul räägiti, et SeaBirdi alt tuleb välja Black Pearl, siis nüüd on selge et päris nii see ei ole. Pigem meenutab uus süst maailma kõigi aegade müüduimat eskimosüsta Vally - Anas Acuta't (eesti keeles siis soopart). Igal juhul on Björn SeaBirdile täiesti uue disaini teinud.

Jutt ja pilt Björn Thomassoni disainitud uuest eskimosüstast SeaBirdile on näha SIIN.
















Arvestades kes selle disaininud on, siis võib loota et tegu saab olema parima süstaga siiani SeaBirdi valikus. Mina jään igaljuhul huviga ootama.

Vääna surf

Väike raport Väänast. Eile käisin ka ikka korra Väänad õhtul, jõudsin päris hilja aga siiski käisin ära. Ja asi oli seda väärt - selle aasta parim surfiilm :) Ja jälle tuleb tõdeda et parim ilm on väänas siis kui edelatuul, mis tähendab seda et tuult nagu ei olegi, sest tuul jääb lahesopis panga varju, samas mega lained tulevad merelt. Laind on suured ja pika intervalliga, mis on täiesti ebatüüpiline meie oludele. Aga see eest lahe. Sain ainult natukse sõita enne pimedat, aga teised kes varem tulid said seda parema elamuse.

Väänast tuulikuteni

Tegime vennaga väikse sõiduotsa ka vahelduseks surfile. Tuul tundus olevat väga idast nii, Pakri poolsaar tunudus seega Vääna rannast hea siht. Nagunii oli kange tahtmine sõita, sest sain reedel oma uue aer varre kätte :) Peaaegu et õige varas saadeti isegi, aga mitte päris. Süsinikust varre asemel sain hoopis klaaskiust...aga me jõudsime Merineki Priitudega ilusasti kokkuleppele edasise osas :) Kunagi lootus ikka õige vars ka kätte saada. Kuid preagu ei ole hullu, uus 210-215 cm Varilok + modified crank töötab ilusti. Praegu tundub et 210 cm on hea surfi pikkus ja 212,5-215 on paras pikematele sõitudele. Esialgu on igaljuhul hea tunne küll kui sain 5-10 cm lühema varre kätte.

Sõites muidugi selgus õige pea, et tuul mitta tagant vaid pool diagonaalis tagant ja puhub päris kõvasti. Seega sõitsin üle tüki aja sverdiga ja see töötas hästi. Päris intensiivne sõit oli meil, tegime täpselt 2 tunniga 16,3 km. Sellise külg laine ja tuule kohta ei olegi väga paha tulemus. Pealgi ei läinud me mitte ajapeale sõitma vaid niisama. Aga väga just ei tsillind ka :)


Igaljuhul täitsa tore sõit oli. Teinekord peab vähe pikemalt tegema ehk nii et ka ümber poolsaare nuki sõita saaks. Seekord vend hakkas jonnima :) Lahe oli veel see et Pakri poolsaare rannas mobiil ei töötanud, levi oli aga helistades teatas et võrgu viga ja ei hakanud kutsumagi. Õnneks oli Jup pannud Verontsile GPSi routingu täpselt õige kohapeale ja meie tagasi transport saabus ka õigel ajal ilma probleemidetta...mis on uskumatu arvestades millised teid pidi pidi meie randumiskohta sõitma.

Matkajuhi varustus

Olen vahel mõelnud mis võiks olla mõistlik varustus mis peaks ühel süsta matkajuhil kaasas olema. Näiliselt lihtne aga tegelikult keeruline küsimus. Kui see teema kajak.ee foorumisse postitada siis saaks sellel teema kindlasti pikki vaidlusi ja arutelusi pidada. Ning kui kõik on oma valikud üles loetlenud, siis saab seda ilmselt nii palju et see ei mahuks süsta äragi :)

Minu praegused valikud oleksid sellised nagu allolevas nimekirjas. Samas saab see nimekiri olema pidevas muutmises vastavalt teadmiste ja kogemuste lisandumisele. Võtaksin kaasa siis sellised asjad (ei ole tähtsuse järjekorras):

• Korralik vest (PDF), soovitavalt mitme taskuga
• Korralik põll, mis ei tule ka suure lainega maha
  
• Nuga või multi-tööriist
• Vile
• Pump
• Aeruppadi
  
• Veoköis, vähemalt 10m
  
• Kontaktveo kõis kuni ca 1,5m või siis 3 süsta laiust
• Termokile või Kokatat Storm
• Remondikomplekt: McGuyver'i teip, plastik kilekaande (A4 suurus), 10m tüürinööri, nõel ja niit, paar kasutavate süstade juures kasutatavad kruvi ja mutrit.
• Esmaabi komplekt: Leukoplaaster, valuvaigisti*, merehaiguse vastased tabletid*, 3-4 rulli steriilset sidet ja mõni haavatampoon, kolmnurkrätik, steriliseerimise vedelikuga immutatud lapid või spray (võimalikult väike), nt Cutasept F või Asept, päiksereem ja päiksepõletust leevendav kreem, universaalne allergiaravim*.
  
• Pealamp
  
• Aeru nööd / paddle leash
• Mobiiltelefon kuivas kotis
• VHF mereraadio - eesti oludes ehk ja rannikuääres sõites ei ole väga vaja, aga avamerel peaks olema.
  
• Signaalraktetid - jällegi eriti olulised avamerel sõites
  
• Navigatsioonivahendid vastavalt vajadusele (kompass ja/või GPS ning kaart)
  
• Varuaer ja pikemal matkal ka varu põll
• Tule süütamise vahendid (nt tikud + magneesiumi pulk)
• Joogipudel
  

* Tean küll et tegelikult ei tohi peale arsi keegi ravimeid anda, aga siiski igaks juhuks mõte kaasa võtta. Kasutamisel peab olema ettevaatlik ja kasutaja peab olema teadlik võimlikest tagajärgedest. Kõige hulle asi mis saab olla on ilmselt äge ülitundlikus mõne ravimi komponendi suhtes.

Tegemist on minu nimekirjaga. Tuleb tunnistada et ega mul omal ka kõik asju sealt ei ole. Osad asjad on päris kallid, aga sellist komplekti plaanin ma olemle kokku panna.
Oluline on ka see et esmaabi asjad oleksid kuivad. Elu näitab et veekindlad kotid asju kaua kuivana ei hoia ja steriilsetest sidemetes saavad päis kiirest...mitte eriti steriilsed sidemed :) Seega peaks need asjad olema korralikus kuivas karbis.

Lõpuks veel see, et kõik vahendeid tuleb osata kasutada. Kui midagi kasutada ei oska siis ei ole üldse mõtet selliseid asju kaasa vedada.

Vääna surf

Eile (17.08.2009) sai käidud jälle üle mitme nädala Väänas surfimas. Väga mõnus oli sõita - lained olid parajad, tuul ei olnud väga hull ja vesi oli väga soe :) Seekord oli meid 6 tükki veepeal.

Ainult kui Revaliga seal manöövedada siis tuleb juba igatsus surfisüsta (ideaalis Mega Bullitt) või NDK Romany järele. Surfikas oleks muidugi ideaalne, aga ka Romany on surfis oluliselt parem kui Tahe Reval, sest ta lühem ja madalam. Kaks põhi asja mis teevad igast pöörmamised raskeks on veeliini pikkus (veetakistus) ja tekki kõrgus (tuuletakistus). Kuna aga raha ei ole kummagi soetamiseks, siis peaks ikka millalgi ise surfika ehitama :)

Kärestiku aerutamine on USA-s oluliselt vähenemas???

Sattusin ühe omamoodi huvitava blogi postituse otsa mõned päevad tagasi ja mõtlesin et panen selle ka siia välja. Võibolla kõik ei loe nii palju välismaiseid süstalehti ja blogisid et sellise postituse otsa sattuda. Igaljuhul PaddlingInstructor.com blogis avaldati hiljuti Outside Magazine'is avaldatud analüüsi tulemusi kajastav järgmine POSTITUS, mis väidab et ka "unistuste maal" Ameerikas on asjad halvasti. Nimelt on leitud et viimase aastaga on jäänud kärestikuaerutajaid ca 50% vähemaks. Põhjuseks siis meie vana sõber masu.

Kuigi maailma see ei päästa, siis Eestis on isegi olenemata masust aerutajaid nii merele kui jõele juurde tulemas. Vaikselt, aga ikkagi. Kindlasti teeb masu oma tööd ka Eestis, aga nii hulluks ei ole asjad veel läinud. Omamoodi tunudub, et masu on vaid vesi SeaBird Designs'i veskile ja kuna paljud huvilised kes võibolla muidu ei oleks võimelised süsta kallimaid süstatasid ostma saavad nüüd oma sootsama võimaluse.

Samas aktiivseid kärestiku aerutajaid on Eestis üldse nii vähe, et sealt ei olegi midagi väheneda vaid saabki ainult juurde tulla.

Süstamatk Norra fjordides Kormoraniga

Lõpuks leidsin (tegelikult rohkem nagu võtsin vägisi) aega, et natukse kirjutada süstamatakst Norras. 10.07-23.07.2009 toimus Kormoran'i süstamatk Norras, Alesundist - Geirangeri, kuhu vahel jäi veel Tafjord. Tegelikult pidin minema hoopis teisele, hilisemale matkale, aga läks nii, et sain ca poolteist päeva varem teada et oleks hoopis võimalus minna varasemale. Õnneks mu puhkus oli just alanud ja ei olnud probleemi sellega. Pakkisin kiiresti asjad ja minek, otse töölt praktiliselt viimasel tööpäeval.

Kohale läksime rendibussiga, aga osa matkalisi tulid ka omal käel eraldi nii auto kui lennukiga. Sõidule läks meil päev ja natukse peale, kuid põhimõtteliselt oleks see ka ühe päeva ärasõidetav ots, ainult ca 1200 km Stockholmist :) Kui esimene pool sõidust oli selline tavaline maanteesõit siis teine pool palju lahedam, mägedes sõitmine. Lõpus saab veel läbida üksjagu tunneleid ka, mis omamoodi väike vaatamisväärsus Eestlasele.

Kohalejõudes läks prakitiliselt kogu esimene päev süstade kokkupanemisele ja asjade süstadesse pakkimisele. Sõitsime nagu ikka Kormorani puhul Feathercrafti skin-on-frame kokkupandavate süstadega. Ma sain isutmise alla Khatsalano, mis on päris tore süst, ainult et matkavarustust väga palju just ei mahuta. Ka nende süstade pakkimine, eriti Khatsalanod pakkimine on omamoodi üritus, sest kui muidu tore süst, siis pakkimine on kohati päris keeruline. Soovitus edaspidiseks hankida rohkem ca 10 L kuivkotte, sest suuremaid on suht lootusetu kusagile sisse saada.
Algselt osales matkal 11 inimest, millest 2 paatkonda olid kahesed, ülejäänud ühesed. Seltskond oli rahvusvaheline :) - eestlased muidugi peamiselt aga ka 3 soomlast. Siiski 2 soomlast ei pidanud kaua vastu ja loobusid teisel päeval. Ilmselt ei olnud lihtsalt aerutamine nende ala. Enamus teisid olid juba mitmeid matku läbi teinud ja sõitsid väga hästi.

Muidu kulges matk ilma suuremate vahejuhtumisteta. Sõitma hakkasime Alesundi äärelinnast, mis suht Põhjamere ääres ning suundusime pikki fjordi sissepoole. Nii pidi on ka mõtekas seda matka alustada, sest nii läheb loodus karmimaks ja huvitavamaks ning loomulikut ka ilusamaks. Asi selles et Alesundi pool ei ole fjordi kaldad nii kõrged kui lõpus Geirangeri kandis või Tafjordis.
Samuti on niipidi alustades lihtsam telkimiskohta leida, sest horisontaalne pind on fjordivahel tõeline harludus. Niisama peatusteks ikka saab maale jalga sirutama ja põit tühjendama, aga telkimiskohaks sobilikke paiku jääb lõpupoole aina vähemaks.

Kokku oli meil 9 arutamispäeva, millest üks oli suht lühike. Sellel päeval ronisime Tafjordis mäkke ja need kes ei viitsind käisin niisama küla vaatamas. Tafjord kurikuulus sellepoolest et 1934. toimus seal maa või õigem oleks öelda mäelihe, nii et 3 000 000 m3 mäge kukkus korraga fjordi ning tekitas ca 65m kõrguse tsunaami mis pühkis mõned külad koos elanikega maapealt. Samas on Tafjord üks ilusamaid kohti, sest seal fjord suht kitsas ja annab mägede võimsusest hea pildi.

Sõitsime tavaliselt 20 kuni 30 km päevas. See oli selline paras distants mis väga ära ei väsitanud ja jättis aega ka elu ja looduse nautimiseks. Esimesel päeval said osalejad ka pool päeva süstasõidu koolitust. Sõitsime ju ikkagi ilma tüürita süstadega, va kahene.

Omaette nähtus on sealne ilm. Mingist prognoosist ei ole mõtet juttugi teha. Ilm muutub hetkega ja sageli mitu korda päevas. Siiski vedas meil ilmaga. Kui ka sadas oli soe ja iga päev, va viimane oli ka natukse päikest nii et saime varustuse ärakuivatada. Vihm aga tegi sõidu isegi müstilisemaks. Sajus tekkisid mägedes veeauru valged pilved mis mäed endasse matsid ja vahest natukse jälle hajusid pakkudes väga lahedat vaatepilti. Enamusel tekkisid seosed Sõrmuste Isanda raamatutes ja filmides kujutatud maailmaga.


Matka üks põhiasju oli muidugi kalapüük. Ma küll kala ei söö, aga see ei tähenda et püüdmine ei huitaks. Nii sai isegi elus esimest korda spinninguga käe valgeks :) Kuigi suurte kalapüügi gurude unistus oli Norras Halibuti saada, siis seekord jäi halibut saamata, kuid saidasid sai ikka kõvasti. Nende püüdmine ei olnud ka teab mis keerukas. Parimates telkimiskohtades hakkasid need ka sabapidi landikülge :)

Kokkuvõttes oli väga lahe matk, mida ei annagi võrrelda kodumasite lühimatkadega. Eesti matkad on loomulikult väga hea võimalus aerutamist proovida aga paarinädalased matkad on ikka midagi hoopis muud. Tekkib ikka päris matka tunne. Täiesti tõsiselt soovitan Kormorani pakutud matku, sest need on tõelised matkad mis sind igapäeva rutiinist välja viivad, aga samas ei käi kellegile ülejõu (kui vähegi tahtmist ja huvi aerutamise vastu...kahel soomlasel ei olenud seekord ei tahtmist ega huvi arutamise vastu).



Minu tehtud pilte näeb siit.

Xdream III etapp Elvas

Paar päeva peale Norra matkalt naasmist ehk 26.07.2009 toimus Elvas Xdreami III etapp. Seekord oli tunne enne võistlust neutraalne ja mitte midagiütlev. Seega ei osanud midagi eriti eeldada. Norras sai nädal aga antibiootikume ja muid toreidaid rohtusid söödud, kuna ärasõidu päeva hommikul diagnoositi bronhhiit. Samas matkal tervise pigem paranes kas siis tablettidest või niisama värskest õhust ja füüsilisest tegevusest.

Elvasse sõitsime juba laupäeval kohale, et saaks rahulikult kohapeal magada ja hommikul puhanuna starti minna. Võistlushommik oli päris soe ja päeva peale läks veelgi soemaks. Algul sai kaks kihti riideid selga panud, aga õnneks sai ikka stardiks üks kiht maha. Seekord saime juba strati päris healt kohalt ja ei pidand rivi lõpust startima. Teised võikskonna ümberringi nägid juba päris "proffesionnalsed" ja kõvad tegijad välja :)

Stardis kui kaardid sai avatud siis selgus kohe, et esimene punkt tuleb kõigil võistkonnaliikmetel võtta eraldi, seejuures pool teed punktini oli kaardil valge :) Väga kaval samma korraldajetelt. Mul läks esimese punkti võtmine suht libedalt, sest kuna ma ei ole just kõige kiirem kaarditundja, siis seda natukse uurides tõmbasid juba kõvemad orienteerujad minema ja pärast sai juba suht tegijate sabas joosta. Isegi üle jõe ei pidand ujuma. Teistel läks aga kauem. Teine punkt kus kõik võistkonnaliikmed pidid jälle kokkusaame oli omamood üritus, mis lõis seekordse võistluse read täielikult sassi. Paljudel oli punktide leidmisega raskusi ja nii ka meie omadel. 2. punkti ümber oli meeletu rahvamass kes kõik otsisid omasid. Ma sain kaua 10min oodata enne kui tuli Martin, aga ütles et tal ikka veel 1. punkt võtmata. Koos vaatasime kaarti ja ta pani oma punkti võtma. Martin sai punkti kätte ja tuli tagasi, aga Hannest ei tulnud ega tulnud. Ootasin veel 10 min enne kui ta kohele jõudis. Selleks ajaks olime juba ühed viimased, enamus võistkondi oli oma liikmed kokkusaand ja edasi läinud. Selgus, et Hannesel oli punkti leidmisega raskusi ja kui punkt käes oli hakkas ta kogemata 3. mitte 2. punkti poole edasi jooksma.
Samas edaspidi samal jooksuetapil saime siiski mitukümmend kohta juba oma positsioone parandatud. Ja tõusvas tempos jätkus meie minek kuni lõpuni. Kanuu etapp oli ka seekord omamoodi, kaardil ei olnud mitte punkte vaid punktid tuli sinna kanda. Samas olles ainult ca 200-300m sõitnud murdus Hannes aer, nii et sõitsimegi praktiliselt kogu sõidu kahe aeruga. Jõgi oli jube väike, kitsas ja vette langenud puid täis. Võibolla ka tänu aeru kaotusele õnnestus meil aga puntide märkimine hästi, sest üks meeskonna liige sai kogu aeg kaarti jälgida. Ja liikusime ka päris nobedalt kahe aeruga. Kuna sõit oli üks suur võitlus puudega, siis ka see oli meie kasuks. Pikkadel sirgetel oleksid kolmeaeru-paatkonnad saanud suurema eelise.

Järgnes rattaettapp. Ka seal oli üllatus, mida ei ole enne kohand. Kaardil oli 2 punkti, mis ei olnud mitte kaardile kantud, vaid olid eraldi väljavõtetena legendis. Need punktid tuli ise kaardilt üles otsida. Õnnestus ja edasi oli päris usin väntamine. Tõusime jällegi. Ma ei jõudnud isegi kaarti korralikult vaadata, uimane nagu ma olen. Kogu aeg tuli edasi väntamisega tegeleda.

Siis tuli jälle joosta. Oi kus jalad olid tuimad peale väntamist. Jalgsi oli 3 punkti + lisaülesanne. Kuid teistel ei tulnud ka jooks paremini välja. Kõik olid parajal kulgemisreziimil esimese kilomeetri umbes, siis sai jalad enam-vähem liikuma. Üle jõe ujumisel said nii Martin kui Hannes reielihased krampi. Üldse oli seekord ujumised hullud krampide tekitajad. Lisaülesandes pidi planeete reastama. Meil läks kolm mööda, mis tähendas kolme ca 150-200m tiiru 25kg kangilitriga :) Pärast kuulsime Reiman Retkede võiskond reastas valet pidi ka pidid 9 ringi jooksma.

Siis jälle ratast. Kuni stardi-finisipaigani. Siis seal ratad ära ja uuest jooksma, millele järgnesid kaks punkti keset järve ehk ujumine ning jooks tagasi. Ujumine tekitas jälle krampe. Mul kiskus vasak reis krampi tagasi joostes, Martinil mõlemad. Õnneks päris hullu krampi ei löönd. Lõpus oli veel kroketi ja golgi vahepealne mäng lisaülesandena, kus tuli ca 200m ringil pallid kurikaga läbi väravate taguda. Seda tegi Hannes, kuna tal jalad veel töötasid :) Ja selle ajaga taastusid ka teiste jalad ning oligi lõpuspurt finissise.

Arvasime et tegime hästi seekord. Kui esialgsed protokollid välja pandi, hakkasin otsima meie võiskonda meie tavapärasest kohtade vahemikust (35-50) aga ei leidnud. Pühiline üülatus oli kui avastasime et olime 17. kohal hoopis :) Pärast mõni päev hiljem korrigeeriti 18nendaks :) Aga väga hea tulemus igal juhul.

Tegemistest...

Ei ole paraku saanud üle kahe nädala siia midagi kirjutada, selle häda nimi on puhkus :) Vahepeal sai käidud 2 nädaltat abimatkajuhiks Kormoranile Norras. Norras tuli kokku 9 sõidupäeva Alesundist pikku fjordi Geirangeri, vahepeal põikasime sisse ka Tafjordi. Aga sellest tuleb eraldi lugu kui jõuan ka pildid üles laadida.

Peale Norrat toimus veel Xdreami III etapp, kus meil üle ootuste hästi läks. Ehk saab sellest ka väikse jutukese varsti.

Tempest jakist juba sai kirjutatud, nüüd ootab veel väike üle vaade Kokatat Meridian kuivülikonnast (Gore-Tex, sokkide ja kergenduslukuga). Aga jällegi, iga asi omal ajal või natukse hiljem.

Igaljuhul nüüd ma jälle levis ja üritan vahepealseid sündmusi ka blogis jagada :)

Kokatat Tempest Jacket

Kokatat Tempest Jacket on mu viimase aja üks toredamaid avastusi süstamatka riietuses osas. Sain oma jaki kätte natukse enne Norra matka, kus oli kokku 9 aerutamispäeva. Kuigi Norras oli üllatavalt soe, oli ilm väga muutlik ja päris mitmel päeval sai Tempest jakk selga tõmmatud.

Matkal jäin ma selle jakiga väga rahule. Suurepäraseks teevad selle minu arvates järgmised asjad:

• Läbimõeldud ja funktsionaalne disain
• Neopreen kaelus, mis ei ahista kaela ja hoiab kaela hästi soojas, vajadusel on kaelust võimalik veel pingutada ka (kuid matka oludes ilmse ei ole see väga vajalik, kuna ka tavaasendis toimib see piisavalt hästi). Vajadusel kannatab ka paar eskimot teha.
• Lateks varukad, mis ei lase veel varukasse voolata.
• Vana hea (samasugust kasutatakse teistel ja kallimatel mudelitel) Kokatati kapuuts on väga mõnus ja saab tõmmata tihedalt ümber näo. Reguleeritav mitmest kohast. Suurepärane asi.
• Tasku varukal. Tundub pisiasi, aga minu meelest on aerutamisriietel varkukad ainukesed mõistlikud kohad taskutele, sest nagunii on sõites vest seljas ja kõhupealsetest taskutest ei ole mingit kasu.
• Lihtsus - ei mingeid ülemääraseid jubinaid, samas kõik vajalik on olemas.
• Hea hind! Kui Kokatati Core-Tex materjalist tooted on väga kallid, siis Troposest asjad on päris hea hinnaga. Materjal hinga küll, kuigi kahtlus on et mitte nii hästi kui Core-Tex (mis ei ole ka eriline üllatus just).

Olen käinud sellega ka eskimoid tegemas, kud selleks ei ole see just parim valik, kuna neopreen kaelus veekindluselt lateksile vastu ei saa ja vett tuleb ikka läbi. Sooja veega võib aga kasutada küll. Kapuuts tuleb ainult kokku rullida, kui ei taha veeämber kuklas pöörata.

Kokkuvõttes Tempest jakk sobib pigem matkajale kui eskomopöörete ja muude veealuste asjade harrastajale. Kes kavatseb peamiselt matkata, siis sellise raha eest millega EastPole seda pakub on see praegu mu esimene valik. Vee all sulistamiseks ei saa lateks kaelusest üle ega ümber.

Väga huvitav oleks sama jakki kindlasti ka Core-Tex versioonis. Võibolla kunagi tehakse, aga praegu veel sellist ei ole.

Kormoran Cup 2009

Laupäeval toimus Peipsil selline tore süstaüritus/võistlus nimega Kormoran Cup. Võistlus ise toimus neljandat aastat, aga mina sattusin osalema esimest korda. Nagu võistluse nimigi ütleb siis korraldab seda võistlust Kormoran kayaks. Võistlus toimus distantsil Varnja-Praaga-Piirisaare-Varnja ning läbitav vahemaa oli kusagil 42 km. Seda vähemalt neil kel õnnestus läbida rada kavandatud distantsil, kõikidel see paraku ei õnnestunud, kuna ilm keeras poole võistluse peal päris tuuliseks.

Hommikul võistluse baaslagris Nina külas, Miku juures tundus hommik ilus, soe ja selge. Peipsil oli vaid kerge virvendus. Start oli kell 10:00 Varnjas, piirivalve kordoni juurest. Võistlusel osales 16 paati, millest vai üks oli kahene. Samas ka aruasaadav, sest ametlikult autasustatakse ainul üheseid. Võibolla järmine aasta ka kahest klass, aga seekord oli veel vaid ühesed. Enamus rahvast sõitis Kormorani Feathercrafti süstadega, mis ei hiilga just kiirese poolest, kui on muidu mõnusad. Samas oli võistlustel ka üks kõva tegija - Kaubi Türnpuu kes nagu arvata võis erilist kaasarääkimisõigust võidu osas teistele ei jätnud. Isegi Revaliga sõites oli ta kõigist peajagu üle. Aga tegelikult oli täisa hea et Kaubi ees läks, sest siis oli mul siht ees kelle järgi sõita. Paraku oli ka seekord nii, et kui esimest korda võistled kusagil, siis kontrollpunktide leidmine kipub omajaga aega võtma. Mind päästis suuremast punktide otsimisest just ees sõitev Kaubi, kes selle töö ära tegi.

Põhimõtteliselt kogu distants kujuneski nii, et Kaubi algusest peale juhtis. Edasi pool maad läks nii et mina ja võistluste ainuke kahene koos ja siis varsti ka Rene. Ülejäänud jäid peale esimest kontrollpunkti Praagal päris kaugele. Poolel maal ehk Piirisaarelt tagasi tulles jäi kahene juba maha ja Kaubi oli ka suht täpp silmapiiril, seega enamus sõidust oli üksi sõitmine. Õnneks oli tempo piisab et veel hea ilmaga finishini vastu pidada. Põhiline häda sõidul oli Vikingi hõõruv seljatugi. Seljatugi on Vikingil suht suur ja kõrgel, nii et kui korraliku kehatööga sõita siis see hõõrub kogu aeg selga, päris auklik, paistes ja valus teine nüüd. Aga küll ta ükskord ära paraneb jälle. Võrreldes eelmise aasta Riia maratoniga kus ka Vikingiga sõitsin jäin siiski suht terveks. Peale Riiat olid ikka suht hematoomi laadsed asjad seljapeal. Kaubi ütles ka pärast, et nende seljatugedega ei saagi sõita. Tal esimene asi et viskab Tahe seljatoed välja :) Istme tagumine kumerus pakkuvat talle piisavalt tuge et paigal püsida.

Kusagil kella 15-15:30 paiku tõisis aga ca 9m/s põhjatuul, mis tähendas võistlejatele külgtuult. Laine kõrgus oli kusagil 1,5m ja olend olid tihedad ja tervad. Osal seltskonnast läks asi nii karmiks et finisisse jõuti alles kella 23 paiku õhtul. Ka distants kujunes neil pikemaks kuna mindi kalda äärest madalast veest ringiga ja isegi Emajõe harujõgesi kasutati et saaks aga lainest minema, tuulest nagunii pääsu ei olnud. Vahest on ikka hea kiiresit sõita, ei jää tormi kätte :)

Hea harjutus igaljuhul. Kuna ka Soome ületus plaanis järgmine nädal siis ongi paras trenn. Mu teine koht ametlikult 42 km sõidus (minu GPSi tracki järgi 39 km - eks pikkus olenes raja valikust) ajaga 4:34:... näitab, et Naisaarelt peaks mõistliku ajaga Soome saama küll, kui vaid tuul lubab. Lõpuks ju oleneb vähemalt mereaerutamisel kõik ilmast.

PS Suured tänud Ahtile Eastpole'ist, et ta laenas ilusalt ja kiiret pool süsinik Tahe Vikingit selleks võistluseks.

Mõned pildid ka...