Kormoran Cup 2009

Laupäeval toimus Peipsil selline tore süstaüritus/võistlus nimega Kormoran Cup. Võistlus ise toimus neljandat aastat, aga mina sattusin osalema esimest korda. Nagu võistluse nimigi ütleb siis korraldab seda võistlust Kormoran kayaks. Võistlus toimus distantsil Varnja-Praaga-Piirisaare-Varnja ning läbitav vahemaa oli kusagil 42 km. Seda vähemalt neil kel õnnestus läbida rada kavandatud distantsil, kõikidel see paraku ei õnnestunud, kuna ilm keeras poole võistluse peal päris tuuliseks.

Hommikul võistluse baaslagris Nina külas, Miku juures tundus hommik ilus, soe ja selge. Peipsil oli vaid kerge virvendus. Start oli kell 10:00 Varnjas, piirivalve kordoni juurest. Võistlusel osales 16 paati, millest vai üks oli kahene. Samas ka aruasaadav, sest ametlikult autasustatakse ainul üheseid. Võibolla järmine aasta ka kahest klass, aga seekord oli veel vaid ühesed. Enamus rahvast sõitis Kormorani Feathercrafti süstadega, mis ei hiilga just kiirese poolest, kui on muidu mõnusad. Samas oli võistlustel ka üks kõva tegija - Kaubi Türnpuu kes nagu arvata võis erilist kaasarääkimisõigust võidu osas teistele ei jätnud. Isegi Revaliga sõites oli ta kõigist peajagu üle. Aga tegelikult oli täisa hea et Kaubi ees läks, sest siis oli mul siht ees kelle järgi sõita. Paraku oli ka seekord nii, et kui esimest korda võistled kusagil, siis kontrollpunktide leidmine kipub omajaga aega võtma. Mind päästis suuremast punktide otsimisest just ees sõitev Kaubi, kes selle töö ära tegi.

Põhimõtteliselt kogu distants kujuneski nii, et Kaubi algusest peale juhtis. Edasi pool maad läks nii et mina ja võistluste ainuke kahene koos ja siis varsti ka Rene. Ülejäänud jäid peale esimest kontrollpunkti Praagal päris kaugele. Poolel maal ehk Piirisaarelt tagasi tulles jäi kahene juba maha ja Kaubi oli ka suht täpp silmapiiril, seega enamus sõidust oli üksi sõitmine. Õnneks oli tempo piisab et veel hea ilmaga finishini vastu pidada. Põhiline häda sõidul oli Vikingi hõõruv seljatugi. Seljatugi on Vikingil suht suur ja kõrgel, nii et kui korraliku kehatööga sõita siis see hõõrub kogu aeg selga, päris auklik, paistes ja valus teine nüüd. Aga küll ta ükskord ära paraneb jälle. Võrreldes eelmise aasta Riia maratoniga kus ka Vikingiga sõitsin jäin siiski suht terveks. Peale Riiat olid ikka suht hematoomi laadsed asjad seljapeal. Kaubi ütles ka pärast, et nende seljatugedega ei saagi sõita. Tal esimene asi et viskab Tahe seljatoed välja :) Istme tagumine kumerus pakkuvat talle piisavalt tuge et paigal püsida.

Kusagil kella 15-15:30 paiku tõisis aga ca 9m/s põhjatuul, mis tähendas võistlejatele külgtuult. Laine kõrgus oli kusagil 1,5m ja olend olid tihedad ja tervad. Osal seltskonnast läks asi nii karmiks et finisisse jõuti alles kella 23 paiku õhtul. Ka distants kujunes neil pikemaks kuna mindi kalda äärest madalast veest ringiga ja isegi Emajõe harujõgesi kasutati et saaks aga lainest minema, tuulest nagunii pääsu ei olnud. Vahest on ikka hea kiiresit sõita, ei jää tormi kätte :)

Hea harjutus igaljuhul. Kuna ka Soome ületus plaanis järgmine nädal siis ongi paras trenn. Mu teine koht ametlikult 42 km sõidus (minu GPSi tracki järgi 39 km - eks pikkus olenes raja valikust) ajaga 4:34:... näitab, et Naisaarelt peaks mõistliku ajaga Soome saama küll, kui vaid tuul lubab. Lõpuks ju oleneb vähemalt mereaerutamisel kõik ilmast.

PS Suured tänud Ahtile Eastpole'ist, et ta laenas ilusalt ja kiiret pool süsinik Tahe Vikingit selleks võistluseks.

Mõned pildid ka...