Tahe Greenlandi katsetamas

Ei olegi ammu jõudnud oma blogisse midagi uut kirjutada, kuid vahepeal on juhtunud nii palju, et nädalavahetusel oli minu käsutuses Tahe Greenland :P ja tänud Marekile! Samas oli ühks jama ka, kuna mul roided paigast ära (mu füsioterapeudist venna diagnoos) ja vaatamata igasusgustele väänamistele ühte ja teist pidi ei kavatse nad paika minna ka, siis sai läbi valu suht ettevaatlikult laupäeval sõidetud. Pühapäeval jõudis kõikidele teadaolevalt kohale selleaasta esimene korralik lumetorm ja seega nii ägeda ilmaga ja valutava seljaga sõitma ikka ei lähe. Nii, vabandused kirja pandud, nüüd asjakallale...



Pildid telefoniga tehtud, kvaliteet on seega ka telefonikvaliteet.

Tegemist ikka väga toreda süstaga pean jällegi tunnistama ja peale väikseid täiendusi kindlasi minu lemmik Tahe valikus. Laupäeval oli väga vaikne ilm mis tähendaski tegelikult vaikust enne pühapäevast (lume)tormi. Nii palju kui ma sinna süsta olen roninud tundub see alati üllatavalt stabiilne oma laiuse (50 cm) kohta. Kuna vesi oli tasane siis laines ei saanud jälle proovida, kuid siiski mingi väike-väike murdlane tekkis madalas mõned meetrid enne randa jõudmist, sai siis sinna ronitud et vähegi laine tunnetust proovida...ja tunne oli täitsa OK, kui mul seljavalud iga laine õõtsumisega välja arvata. Aga väga paikapanevaid järeldusi selle põhjalt veel teha ei saa. Veel üks tähelepanek on see et selle süstaga sõites lainega, ka suht väikesega, tuleb arvestada märjaks saamisega, sest süst on nii madal et ka väikesed lained uhuvad täiega üle teki - korralik põll või tulik vajalik ja see olulisem isegi kui teiste, kõrgema tekiga süstade puhul.

Mis veel meeldis on kiirus! See süst liigub väga hästi, ta ei ole küll pikk ja pulk-sirge võistlussüst aga vähemalt oma banaani-kujulisest sõbrast nimega Reval liigub ta oluliselt paremini edasi. Revaliga võrdlus on ka täitsa asjakohane, sest mõlemal on suht sarnane rocker ehk pikki-kumerus (või kuidas iganes seda eesti keeles nimetatakse). Revalil küll vähe suurem (suurim mida ma tean :) aga siiski. Reval pikkus 5.55m ja Greenlandil 5.45 - seega veeliini pikkus suht sarnane.


Kuna see kokpit on väike ja kitsas siis on sissesaamisega vähe rohkem tegevust kui tavalistesse nö eurosüstadesse, aga kui juba sees olla siis on hea tihke tunne, ei mingit loksumist, sõitja on selles süstas süstaga üks. Pedaalid panin nii kaugele kui sain, aga ikka jäi natuks jalaruumi puudu, aga kaugemale ka panna ei saanud, sest süsta tekk nii madal et ei käsi ei ulatu neid kaugemale panema. Probeemi lahendaks SmartTrack pedaalid, mida saab mugavamalt reguleerida. See ettepanek koos päris paljude teiste parandusettepanekuteg sai ka Tahesse edasi antud ja varsti peaks täiustatud lõplik versioon välja tulema. Kahju ainult, et kokpiti kuju ja asendit ei saa muuta... Samas suurematele sõitajtele tuleb kohe-kohe ka LC ehk large cockpit variant välja aga see ei ole see muudatus mida ma silmas pean.

Kuivkambrid on sel süstal üliväiksed ja mingit kola sellega eriti ei vea. Natukse hädavajalikku süüa-juua-riideid sinna ikka pressib aga võrredes tavaliste süstadega on see ikka vähemalt poole väiksem ruum. Seega matkasüstaks ta ei sobib, aga merel mängimisks hüll :P

Selle süsta kohta kirjutan kindlasti veel, kuna mull see gröönimaa stiil istub :)

Tahe Greenland vs Björn's Black Pearl

Björn Thomasson on oma kodukale pannud välja oma arvamuse sellest kas Tahe ja nende disainer Johan Wirsén on kopeerinud tema Black Pearli nimelist süsta. Nagu ta kirjutab, paljud rootsalsed on hakanud talt küsima, selle kohta kas Tahe uus paat ei ole mitte tema legandaarse disaini põhjal tehtud. Jutt küll rootsi keeles aga jällegi Google Transaltor abiks.

Lugeda saab siit.

Etteruttavalt, Björn asjas probleemi ei näe plagiaadi osas, samas kurdab ka Tahe tekki disaini üle, tal jäi ka proovisõit tegemata kuna ta ei mahtunud sisse:)

Süstad tõesti väga sarnased ja mulle meeldivad ka mõlemad :D Ei tagi kas enne saan nii rikkaks et Tahest omale see paat osta või saan oma Böack Pearli valmis...ohh see lihvimine tundub lõputu töö olevat...

Aerude ja paadi test

Pühapäeval sai algul niisama mõeldud sõitma minna ja natukse pöördeid harjutada, aga asjad läksid teisiti ja juhtus nii, et sattusin hoopis ühte huvitavalt süsta ja nelja uut aeru katsetama. Kuna ilm oli jälle erakordselt jube: tugev edelatuul, lainet ei olnud, sombune, sadas vihma - siis kaugele ei hakanudki sõitma. Sõitsime paarisajameetriseid otsi ja vahetasime aere, vahele mõned eskimod ja muud harjutused :)

Aerud mida katsetasime oli sellised nagu siit udusel pildilt näha. Paraku on sellise ilmaga raske normaalseid pilte saada isegi nii pealtnäha lihtsas olukorras. Välguga valgustab üle kuid ilma jääb pimedaks ja väristab pild uduseks. Aga parem ikka kui mitte midagi.


Paraku ei oska ma kõidiele nendele aerudele nime anda, seega proovin kirjeldada pildil vasakult järjest võttes millega tegu oli:

1. Minu vana hea Lendal Kinetic Touring - siiani meie kõikides aerutestides võrdluseks olev aer, mis on jäänud siiani ületamatuks oma sõiduomadustelt. Ei ole siiani ükski aer sellele vastu saanud, kuigi seekord oli kaks aeru mis juba kannatavad võrdlust Lendaliga :)
2. SeaBird...mingi kulp...üks nendest siin lehel. Neil jube vilets inglise keelne kodukas selles suhtes, et seal aere ei ole hästi võimalik tuvastada. Aga kuna ma kulpidega/wing'idega sõita ei suuda, siis selle aeru headus jääb jällekord minu jaoks müstikaks.
3. Seabird tavalise labaga aer B4 MKII. See oli päeva positiivsem üllataja. Äretult mõnusa labaga aer, tõmme ja käitumine vees sarnased Lendaliga: sujuv sisenemine, võimas tõmme ja seejuures vaikne, ei pärtsu, nagu mõni teine tesittud aer ega vibreeri/tõmble vees. Kui sellele aerule korralik vars teha, siis saab super hea aeru tunduvalt parem hinnaga kui seda Lendal pakub. Negatiivne oligi aeru vars, mis oli kaheosaline odava tavalise kinnitusega, mis loksus iga tõmbe peale. Samuti ei olnud tal parema käe all "ovaali" ning eriti kindaga kippus aer käes liialt libisema. Kui vars korda teha siis saab sellest super hea aeru. Tasub silm peal hoida, kui see peaks EastPole-is müüki tulema.
   
4. TNP Wolferine, mis on odavama otsa plastaer. Aerul oli kaks huvitavt eripära, mis küll väga sõitma ei kutsu, aga proovida oli ikka huvitav. Nimelt labad olid plastist ja et nad õhemad tuleks oli tagaküljel armatuur sees. Ja teine asi oli laba alumisel küljel varre juures üks oga, mis pidi olema selleks et vesi varukasse ei voolaks. Ja see oga töötaski, vesi nirise mööda seda ilusti maha...üldiselt siiski varuka peale, aga mitte mööda vart otse varukasse. Sõita ei olnud see just suurem asi, plärtsus natukse vette panekul, aga muidu sõitis küll.
   
5. Werner Shuna - Werneri populaarine high angle aer. Seekord oli aeru pikkus ka 215 cm kui ma ei eksi, mis lasi seda ka korralikult high angle aeruna kasutada (minu pikkuse juures). Antud eksmplar oli siis nö jõnksuga, jõnks oli Werneri moodi ehk siis teistsugune kui Lendalil. Werneril muidu OK jõnks küll, aga üks tobe asi on sellele ka, nimelt on ovaal ka vasaku käe all ja see häirib, eriti kui aer ju ka pöörab ennast vaskus käes ja siis see ovaal nühib vastukult põidla juurest nahka (läbi kinda). Kui sellest lahti saaks oleks väga mõnus aer. Igaljuhul väga mõnus laba oli, natukse harjumatu, aga tegi oma tööd hästi. Siiani parim Werneri aer mida olend saanud testida. Ja see Werneri Performance seeria pool läbipaistev laba materjal on krdi seksikas :)

Ja siis testisin veel Seabird Designs H2O nimelist süsta. Häide pilte sellest süstast rohkem ei saanudki kui need mis siin väljas ja tehtud merel. Tegemist siis väidetavalt ühe kiireima meresüstaga üldse. Pikkust tal siis 547cm ja laiust 53cm. Põhi suht kumer ja ebastabiilne=kiire :)
Testvariant oli pool süsinik/kevlar ja ülemine pool klaasplast. Kaalus igaljuhul siiski rohkem kui samas vahekorras Tahe Viking mis samas sõidus oli.



Põhjaosa töö kvaliteet ei olnud just see mis me näiteks Tahe puhul oleme harjunud nägema. Oli näha kus riie ninas vähe kortsus olnud. Ega see küll sõiduomadusi ega tuvevust ei mõjuta, aga väljanägemist küll. Aga mis seal ikka tahta - Made in China :D Samas disain tuleb Norrast.
Ütleme nii et tahaks seda proovida nii paarikümne km-misel sõidul suht sileda veega uuesti, aga kiiruspotensiaal on sel paadil täitsa olemas.

Kuivülikonna parandus

Viimastel nädalatel hakkas aina enam tunduma, et kuidagi kahtlaselt niiskeks läheb olemine mu Hiko kuivülikonnas. Algul arvasin, et äkki membraan hakab juba väsima, aga ükspäev leidsin pool juhuslikult, hoopis konkreetsema vea üles. Nimelt on Hiko kuivülikonnal traksid, mis ei ole mitte külge õmmeldud vaid liimitud ülekonna seljaosa sisepinna külge. Siit ka probleem, aga enne natukse kuivülikonna materjalist. Hiko kasutab kahekihilist materjali Toray Entrant DT (kui ma õigesti mäletan, aga oluline on just see et tegu on kahekihilise materjaliga), mist tähendab, et materjali välimine kiht on kaitsekiht ja alumine on veekindel ning hingav membraan. Mitmed kihid on aga vajalikud just selle mebraani kaitsmiseks, lisa vettpidavust või hingavust nad ei anna. Membraan ise on väga õrn materjal. Siin ongi Hiko "puuse pannud", kui liimis traksid otse membraanile. Tulemuseks oli see, et mebraan lihtsalt koorus koos traksidega maha ja järgi jäi ainul kaitseriide kiht mis laseb vett vabalt läbi. Siin ka paar pildid lahtikoorunud membraanist ja pool mu suurest teipimistööst:

Ilmselt oleks tuvevuse mõttes olnud kaks paremat lahendust: kasutada kolmekihilist materjali mis on mõlemalt poolt kaetud kaitseriidega(3-kihiline materjal), mis tõstaks ka kõvasti toote hinda või siis õmmelda läbi kogu riide traksid ja õmblused pealt ära tepida nagu teiste õmblustega on tehtud.

Minu lahendus olukorrale oli see, et rebsin traksid väga ettevaatlikult üldse lahti, nii et võimalikult vähe membraani kahjustada ja viskasin näd üldse välja ning teispisin siis korraliku tekstiilteibiga selle osa üle. Nüüd näeb mu kuivülikonna seljaosa välja selline:

See ei ole enam küll hingav, aga selle eest on kuiv jälle:) Siiani on sama teibiga head kogemused, paat aastat tagasi teipisime sellega Roltsi telgi õmblusi, kust oli ka originaalteip lahti tulnud ja teadaolevalt püsib teip seal siiani ilusti peal.

Veel surfimist väänas

Kui eelmine pühapäev olid väänas super surfitingimused siis seenädal oli lihtsalt hea :) Seekord käisime sõitmas Indrekuga ja Timo oli pildistamas kaasas. Indrek oli seejuures jälle Riot Boogiga väljas. Ja Timo sai jälle häid pilte...ühesõnaga vähem juttu ja rohkem pilte!




Jah, ma tean, piltide lisamine ja mõistlikult paigutamine blogisse imeb täiega, aga mis teha. Parem las näeb jube välja kui jääb lisamata.

Viimasel pildil näha ka eskimoaeru surfis, tegelikult oli täitsa OK sellega lainetes tegutseda :)