Eesti-Rootsi ületus

Räägiks siis natukse oma kogemustest ka. Meie ületus üldinfo on nagunii juba siin-seal kajastust leidnud, seega ei hakka kordama. Kõik algas väga äkiliselt, olime juba kõik ca poolteist kuud õiget ilma oodanud ja mitu korda peaaegu minemas olnud. Seekord siis ilm lõpuks sobis, kuigi ei olnud ideaalne. Igaljul selge oli see et loodusega võitlema ei ole mõtet minna, võiduvõimalus on olematu. Õige ilmaprognoos käes läks minekuks väga kiiresti. Üldiselt olid asjad mis vaja kaasa võtta ammu välja mõeldud ja ootamas. Sai siis kiiresti pakitud ja asutud Rohuküla sadama poole kihutama. Söökide-jookide ostmine toimus ka lennult. Igal juhul jõudisme ilusti laevale ja sealt edasi Ristnale. Öösel sai juba pakitud asju kokku ja lahti Magama minnes oli juba paras ootusärevus sees mis tähendas kahjuks seda et ööl vastu minekut sai magada ehk napid 2h. Kell 8:30 saime veele ja tunne oli hea olenemata vähesest uneajast.Edasi sõitsime algul vastutuules, väsimuse kartuses algul üritasin liiga palju jõudu hoida mis lõppes sellega et hoopis väsitasin ennast natukse liiga palju ligadi-logadi tehnikaga. Samas pärast ca 30km sõitu sai Mardi utsitusel (Mart istus taga ja nägi hästi mis ma seal ees tegin ) oma tehnikat kohedatud ja kuni pimeduseni läks kõik ludinal. Päikse loojangu paigu oli veel selline tunne et sõidaks hommikuni vabalt ära. Samas siis kui pimedaks läks muutus olukord minu jaoks oluliselt, pimedus tekitas meeletu une. Jõudu nagu oli ja muidu oli ka kõik OK, aga selline uni tuli peale, et ei suutnud silmi lahti hoida, näo lihased kõik pingul et simlmalaud kolinal alla ei kukuks. Eriti hull oli aerutades - selline monotoone rütm tekitas eriti hullu und, seistes oli natukse parem. Mingi kella 2 paiku aerutasin juba pool magades ja simlad kukkusid sageli kinni. Kui silmad lahti olid siis ei olnud ka normaalne pilt ees vaid kõik oli udune. Nt Indreku seljal olevast lambist jäi silmeees jutt järgi...nii nagu nad sinka-vonka üle lainete liikusid, pilt mida nägi on midagi sellist nagu 'motion blur' fotodel Lõpuks sai otsustatud ikka peaktus teha et saaks korra silma kinni. Samal ajal toimus ka Andrese panustamine läänemere kalapopulatsiooni Umbes 30min sai kokpiti kägarasse tõmmatud ja silmad kinni pandud, päris magamise see ei olnud aga päris ärkvel ka ei olnud. Selliselt 'magades' hoidsin veel ühe käega Andrese süsta tekinööridest kinni et mitte ümber meid keerata. Igal juhul see uinak aitas, pärast ennast tagasi istukile vedades olu suur uni läinud ja võis ilusti edasi sõita.Sama olukorda kogesid vist küll kõik mingil hetkel, kes varem kes hiljem, va Rolts kes on unetu Teistel ainult ei läinud asi nii hulluks kui mul. Teine 'magamine' oli kudagil hommikutundidel kui päike oli juba ilusti taevasse roninid. Seekord siis olin mina ja Rolts süstasid koos hoidmas kui teised puhkasid. Päeva peale hakkas uni jälle vaikselt peale tulema, olukord oli taltav aga uimane, ajas pidevalt haigutama...minu mäletamsit mööda meid kõik ja sedasi lõpu tormini välja. A kusagil 30km enne lõpp hakkasid kõik juba usinalt silmapiirilt esimesi märke Svenska Högarna saarestikust otsima, seejuures nägid kõik ikka igast asju silme eest. Minu peamine nägemus seisnes kahest suurest mastist mis merest taevasse jõudsid. Ja tõesti teine tunne mis tegelikult ennegi valdas oli see, et kui silmapiiri vaadada siis pidevalt tunudus nagu mingi maa paistaks. Ja siis muidugi see lõpu torm oli päriks karm ja vägev. Tuul hakkas puhuma minu jaoks just siis kui juba tunudus et 4-5h veel ja õnnelikult kohal. Igal juhul oli see päris karm, viimased 8h sai ikka täiega tuld antud, olnemata väsimusest. Lõpp(ca viimased 1,5h) läksid juba suht automaat-kulgemis-reziimil. Väsimusele aitaks kaasa ka psüholoogiline jama - kui kogu aeg aerutad ja maa ikka kuidagi lähemale ei tule siis hakkab ka vaimselt väsitama. Aga jah, lõpuks siiski jõudisme ilusti kohaleKui süstast välja hakkasime tulema, siis see oli vaatepilt omaette - jalad ei kuulandud sõna. Omast arust astusid sammu edasi, tegelikult koperdasid kaks sammu tagasi ja paar veel kusagile küljele ka Ja siis kui juba paar sammu õiges suunas hakkasid minema hakkas meeletult külm. Riided olid märjad nii higist kui merevees ja süstast välja ronides toimub väga intensiivne jahtumine. Õnneks saime kuivad ja soojad riided kiiresti selga ja olukord muttus täitsa talutavaks. Kindel maa tundus ikka väga mõnus jalgeall Päevake puhkust ja enesetunne oli juba päris hea. Sõit peegelsidal veel Kapellskäri oli juba päris mõnus ja lihtne. Loojang saarte vahel oli ka väga ilus, peakski kunagi Stokholmi saarestikku veel sõitma minema, lahe koht. Vägev kogemus oli see sõit. Sai jälle üksjagu targemaks, mõnikord läbi valusate õppetunudided mõnikord lihtsamalt. Ühesõanga - vägev oli:)

Sama jutt ja teiste osalejate muljed üleval ka kajak.ee's
Mardi muljed on kirjas siin.