Reedeõhtune surf Valklas

Indrek helistas Valklast ja kutsus proovima Retkede surfisüsta Riot Boogie. Mis seal ikka, läksin kohale. Pealegi on surfitavad lained Valklas haruldased ja surfisüst veel haruldasem :) Kuidas see Revaliga seotud on? Kohe jõuan selleni:) Boogie`ga veele saades ei jõudnud veel ennast alla lainet keeratagi, kui juba ümber käsin:) Eskimole ei saanud ka mõleda, sest sellesse süsta ennast pressides tahtsid jalalabad hüppeliigeset ära murduda. Sõitsin veel natukse sellega pärast, ja peale väikest harjutamist sai sõidetud küll, kuigi kodumaised lained tunduvad ikka liiga väiksed, et sellise väikse paadiga õiget hoogu üles saada.

Siis proovisin Indreku ärgitusel Mari Mini. Mis seal salata, suhtusin eelarvamusega sellesse süsta:) Vette saades tundus see nagu ikka, suur lai küna, aga see eest stabiilne. Korra põlle kohendades ja küljega lainesse jäädes märkasin liiga hilja, et kohe murrab täpselt mulle peale ca 1-1,5 kõrgune laine. Olin hetkega valmis võtma aerutuge, kuid laine küll väntsutas igatpidi, aga sellist tunnet nagu tahaks ümber keerata ei tundnud hetkeksi. Natukse ikka toetasin, igaks juhuks, aga iga teine süst, millega sõitnud olen, oleks sellises murdlaine korraldikku high brace vajanud, et püsti jääda. Samas Mini pööramine tuules ja laines oli vaevaline. Samas surfis võttis see paat väga hea kiiruse üles, lausa üllatav oli (Indrek ütles ka seda, aga ei tahtnud hästi uskuda). Järeldus, Mari Mini on hea paat algajale süstasurfijale, turvaline ja kiire. Mul aga tekkis Revali igatsus, suures laias Minis loksudes.

Mis siis ikka, kobisin kaldale ja võtsin ühe Revalitest:) Ja pean jällega nentima, et Reval on väga hea süst ka surfis. Pöörav paremini kui Mari Mini, vajab korraliku brace'imist (mis on fun) ja sellega saab hästi lainesse. Üles kaardus nina ei lase süstal väga hullult sukelduda ka. Väga mõnus ja kodune tunne oli ikka Revalis. Huvitav oleks tegelt proovida Reval Mini, mis on Revali väikse versioon väiksematele aerutajatele. Peaksin sinna sisse mahtuma küll ja see peaks olema veel paremini manööverdatav. Ehk õnnestub kunagi. Igal juhul oli mõnus jälle lainetes möllata :)

Tahe Reval

Mu on hetkel üks süst ja selleks on Tahe Reval. Ja mitte just kõige uuem versioon, ostetud 2006.a veebruaris. Tänaseks on tootmises juba vähe täiustatud versioon, mille puhul kasutatakse vaakumtehnoloogiat, mis võimaldab kasutada vähem vaiku mis omakorda võimaldab toota kergemaid ja tugevamaid paate. Samuti on kergemaks muutunud kuivkambrite luugid, peamiselt on kasutusel Smarttrack pedaalid ja tüürisüsteem. Uuenenud on ka iste ja muud pisidetailid kuni värvilahendusteni välja. Aga kujult ja sõiduomadustelt on tegu ikka vana hea Revaliga.

Revali strateegilised näitajad:
Pikkus: 555 cm
Laius: 54 cm
Kaal: 25-27 kg (olenevalt vanusest ja varustusest, siinkohal on juttu siiki klaaskiust süstast, mitte süsinkust ega muudest kallitest kuid kergetest materjalidest)
Kandevõime: ca 155 kg


Miks siis Reval nii hea on? Vastus on lihtne, tegemist on suurepärase universaalse süstaga, mis aerutajat praktiliselt kunagi merel hätta ega häbisse jäta. Seejuures tõesti, tulevad Revali parimad omadused välja halva ilmaga. Eriti mängeldes ületab Reval laineid. Tänu oma banaanikujule ehk siis kaardus ninale ja ahtrile ronib Reaval üle igasusguste lainete ilma lainesse sisse lõikamata. Ja see on väga mõnus omadus vähegi tuulisema ilmaga. Samal ajal kui sirged ja kiired (veel kiiremad) süstad tahavad läbi laine lõigata, kannavad hoolt selle eest, et aerutaja võimalikult märjaks saaks. Revaliga seda häda ei ole.

Revaliga on Eestis tehtud mitmeid huvitavaid sõite, näiteks Ümber Eesti samuti ületused Soome ja Rootsi. Sellel aastal toetab Tahe ka ühte huvitavat sõitu ja omamoodi võistlust pikku Soome ja Rootsi rannikut (www.ljusblabandet.se) - ka seal sõidetakse Revalitega.

Sisuliselt on tegemist süstaga, mis kunagi hätta ei jäta ja millele võib alati kindel olla. Viimase väitega ei ühti ainult süsta tehilise varusutse pool. Kurta saab paraku vana tüürisüsteemi üle. Minu halvim kogemus pärineb 2007.a Paatsalu maratonilt, kui äärmiselt karmides ilmastikuoludes lagune ära tüür sedasi, et lendas kinnituspoldi pealt maha ja lohisest nagu ankur kuidagil taga-küljel vees ja ise välja tõmma ta seda ka ei õnnestunud ning tuli sõita 30-45min elu eest ühelt poolt aerutades, et paarimeetrisest külglainest välja saada. Tegelikult ei olnd muidugi asi Revalis, sama tüüti kasutasid ka teised samal ajal toodetud Tahe süstad ja täpselt samad probleemide esinesid ka teistel sama tüüriga mudelitel, nt samad jamad Võhandu maratonil sellel aastal.
Siis veel pedaalides tuleks eelsitada kas SmartTrack süsteemi pedaale või alumiiniumist siinil pedaale, minu arvates kõige töökindlamiad pedaale üldse.

Väga mõnus on Revaliga sõita ka ilma tüürita. Kuigi mu oma Revalil on nii tüür kui svert, siis tüüri olen ma üldse maha võtnud ja sverti kasutan ka harva. Eriti surfil jääb tüür ainult ette. Pealegi kui tüüri ei kasuta, siis on ta vaid lisa purjepind, mis vaid segab sõitmist (kuigi mitte oluliselt). Lisaks kõigele on ilma tüürita süsta hea kaldal veest tühjaks kallata.

Tänu oma universaalsusele sobibki Reval hästi matkasüstaks. Mahutab täiesti mõistlikul hulgal varustust oma kolme kuivkambrisse. Kui korralikult pakkida ja mõtetut kraami mitte kaasas vedada siis saab sinna ilusti mahutada nädala jagu toitu, vett, riideid, telgi, magamiskohti ja muu vajaliku. Kuigi nagu ka iga teise süstaga kipub alati olema tunne et natukse ruumi jäi veel puudu :) Tuleb siiki mainida, et võrreldes nii mõnedegi teiste süstadega on Revali mahtuvus siiski küllaltki väike. See on tingitud kitsast kujust ja tagumises kuivkambris võtab päris palju ruumi ära ka sverdi-kamber.

Lõpuks on Revalist võimalik saada ka pool- või täissüsinikust. Iseasi on muidugi selliste mudelite hind. 2009. aastast peaks olema võimalik ka süsinik-kevlar versiooni soetada. Olles ka selliseid iludusi näppinuv võib vaid öelda, vägev! nad on ikka ülikerged võrreldes klaaskiuga. Ainult üks suur viga on süsinikuga versioonidel - hind :(

PS. Proovin jõudu mööda kirja panna ka arvamused teistest süstadest ja täienda Revali juttu. Parimad mõtted ja tähelepanekud tekkivad ikka sõites...järelikult tuleb rohkem sõita :)

Pentax Optio W60

Sai peale pikka ootamist ka kaalumist soetatud Pentaxi uus veekindel fotokas Optio W60, mis on siis nende W-sarja järgmine liige asendades W30-ne. Nüüdseks on fotokas läbiteinud nii mõnedki süstasüidud, sh Eesti - Rootsi ületuse, kus see oli meil ainukeseks fotokaks (videokaamera oli ka seal kaasas).

Kuigi tegemist on plastikust fotokaga ja seega ilmselt niipalju põrutust ei kannata nagu Olympuse analoogid, siis veekindluse osas erilisi pretensioone ei ole. Ainuke kahtlane juhul oli Rootsis Svenska Högarna saarel, kui avastasime, et ekraan alt udune väheke. Sai siis patarei/mälukaardi/USB pistiku kaas avatud mõneks ajaks ja lastud fotokal tuulduda. Paari tunniga oli udu läind täielikult. Samas pikal ületusel fotokat väga ei uputanud. Roltsi mõte oli, et kuna fotokas oli kogu aeg neopreen kotis, mis omakorda oli märg siis kotis olnud vesi võis auruna läbi tihendi tungida. Vee alla on seda fotokat ka natukse uputatud, siis probleeme ei olnud. Ilmselt ikka mingi auru teema.

Pildikvalititeet on juba suurem küsitavus - loomulikult ei tee see 'seebikas' peegelkaamerga võrreldavat pilti, aga oma ülesandega, teha märgades oludes pilti saab hästi hakkama. Üle ISO 400 ei ole mõidugi mõtet pilti teha, va viimases hädas:) Alles selle kannatab ära küll, kuni just väga suuri suurendusi ei taha. Fotogaka tehtud pildid üleval nagis, kuigi mitte just originaalsuuruses, mingit lisatöötlust ei ole tehtud. Ja mis peamine, kui võrrelda pildikvaliteeti otseste konkurentidega Olympuse valikust, siis häbeneda ei ole küll midagi.

W60 kasutajatel on kohustuslik mingi koti ostmine, sest kaamera objektiivi ees ei ole ole mingit katet ja seega on kriimud lihtsad tulema. Ise sai koos fotokaga ostetud ka Pentaxi neopreenkott, mis tundub väga asjalik. Et objektiiv paremini säiliks veedabki fotokas pildistamisest vaba aja selles kotis peamiselt :)

Fotoka kasutamine on piisavalt mugav ja lihtne, ka seal kus vaja ehk veepeal, süstas. Ühe käega on täitsa võimalik pildisada, kuigi teise käe tugi on kadreerimisel kasuks. Siiski põhimõtteliselt on võimalik kogu fotokat ühe käega opereerida (hoides nt teises käes aeru).

Kokkuvõttes olen fotokaga rahul, esimised pildid on tehtud ja vaadatud, kuid loodetavasti parem looming selle fotokaga veel ees. Ootan juba millal saab süstaga surfima ja pildistama minna :P

Mida õppisin pikal ületusel...

Et endale ja teistele teinekord abiks oleks, panen lühidalt kirja mida õppisin pikal ületusel:

• Puhas vesi on hea asi:) Spordijoogi peal ainult kaua ei ela. Veega annab hästi ka kõhus tekkivat kemikaalide segu lahjendada ja samuti saab veest vajadusel igasuguseid jooke kokku segada. Väärtuslik algmaterjal. Vett olgu parem natukse rohkem kui vähem kaasas.
• Süüa tuleks võtta kaasa ka midagi asjalikku ja samas tavalist, millega organism on harjunud, shokolaadi ja energia/müsli patoonide peal kaua ei ela. Nt vanad head võileivad on abiks ja säilivad ka päeva-kaks ilusti.
• GPS ja muu elektroonika (mereraadiod, sati-telefon, jne) tuleks kohe kaldal ja KUIVALT pakkida veekindlatesse kottidesse. Kui kotti natuksegi vett sattub siis muutub see auruks ja kondenseerub koti pinnale ja siis ei näe hästi ekraani (eriti oluline gepsu puhul) või veel hulle seadmetesse olgigi nad kirjade järgi veekindlad ja rikub need ära. Meil läks sedasi üks 'veekindel' geps loojakarja. Õnneks oli teine ka olemas.
• Võta kaasa varu aerud, aerupadjad, põll(ed), riided, GPS(id), kompass ja veel muud asjad ka, mis vähegi võiks ära kaduda. Meil õnnestus jääda ilma aerust ja põllest, viimast ei uskunud kaldal keegi, et oleks seda oleks võimalik ära kaotada aga nagu näha saime siis on see võimalik küll :S
• Süsta külgedele on mõteks teipida magamismatist pehmendused ja kasutada vendreid, et oleks võimalik süstasid kokku tõmmata veepeal ilma et süstad üksteist ei lõhuks. Meie süstatel olid nii teipitud matiribad külgedel kui ka lapsevankri rataste õhukummidest tehtud vendrid(Indreku süstal), mis sõidu ajal olid teki ja peatuste ajal sai nööri otsas vette visata. Robustne, aga päris efektiivne.
• Nr 1 ihuhäda lahendamiseks on head nt Nestea jäätee pudelid (suure auguga). 0,5L pudel sobis kõige paremini. Nr 2 puhul ajavad asja ära sellised plastmassist toidu karbid. Need asjad tasub läbimõelda et ei tuleks halbu üllatusi kui häda käes (meil õnneks olid need asjad läbimõeldud).
• Merehaiguse vastased tabletid ei tee paha. Sõime neid igaks juhuks paar korda päevas sisse ja merehaigeks igaljuhul ei jäänud. Kas oli abi tablettidest või mitte ei oska kindlalt öelda ega parem karta kui kahetseda. Samuti pidid meie söödud suht süütud tabletid seedimist korrastama - see ka väärtus omaette pikkadel ületustel:)
• Pealamp on hea asi, aga valgustab ainult ettepoole ja väikse ala. Samas kompassi jälgimiseks öösel ja tekilt asjade leidmiseks hea küll. Tuleks hoida pikka kokkupuute eest soolase veega, nii minu kui Roltsi labbid läksid lõpuks läbi tänu soolasele veele.
• Väga hea asi enda teistele (süstadele) nähtavaks tegemisel on üks pisike lamp, õigemini lambi ka täispuhutava veekindla koti kooslus. Asjake ise kannab nime Flashpac mida Eestis müüb Matkasport. Põhimõtteliselt on tegemist väikse ringlambiga, mis on igast küljest nähtav - pimedas kasulik, sest öösel ei pruugi süstade vahed suured olla, aga juba võivad kaaslased pimedusse kaduda. See lamp oli hästi näha. Hea et Indrek oli sellise asja Aivarilt kaasa saanud.
• Päiksekreem ja hügieeniline huulepulk on olulised. Nt kusagil 30 SPF on täitsa hea, sest päikselise ilmaga veel olles võik päike muidu parajalt ärapõletada. Üldiselt kõige enam kipuvad päikes põletatud saama nina, nägu ja käsivarred(lühikeste varukatega sõites), sinna tuleks kõvasti kreemi peale lögada.
• Päikseprillid - vajalikud, sest päike paistab ülevalt ja meri peegeldab vastu, kokkuvõttes tuleb muidu päev otsa silmi kissitada. Korralikud prillid väga abiks.
• Müts - kaitseb päikese, tuule, vihma ja alajahtumise ning ka ülekuumenemise eest. Vajalik asi. Päeval on hea lotu, öösel nt villane või tuulekindel spordimüts.
• Istmed tuleb mõnusaks teha, vajadusel pehmendada, seljatoed üle vaadata. Üldiselt tuleks istme lahendusi proovida enne pikale sõidule minekut. Tavaliselt paari tunniga saab suht selgeks kas iste töötab või mitte. Ka seljatugi peab korras olema. Istuda peab saama hästi vestiga, iga vest ja paat ei sobi hästi kokku. Vest millega hea istuda üheses võib ette jääda kõrgema tekiga kaheses.
• Päris mõnus on kui kokpiti põhja panna magamismatt - hea, soe ja pehme tunne :)
• UPS-e(useful piece of string) ehk siis nöörijuppe peaks alati käepärast olema, hea kui oleks tavalit tugevat nööri, venivat nööri nagu seda kasutatakse nt süstatekil ja mõned väiksed karbiinid ka. Põhiline, et seda oleks võimalik veepeal kätte saada kui midagi parandada vaja. Karabiine saab kastudada igast asjade, sh põlle kinnitamiseks tekinööride külge siis kui riideid vahetad. Ka aer võiks olla nööriotas, vähemalt puhkepauside ajal.
• Öösel on abiks soojad riided. Isegi kui päeval on soe siis ööd on merel päris jahedad. Tavaliselt sõites ei ole väga hullu, aga niipea kui seisma jääda kisub jahedaks. Seega soojad riided peaksid kaasas olema. Oluline on nii tuult ja vett pidav kiht kui alle olev isolatsiooni kiht.
  

Eesti-Rootsi ületus

Räägiks siis natukse oma kogemustest ka. Meie ületus üldinfo on nagunii juba siin-seal kajastust leidnud, seega ei hakka kordama. Kõik algas väga äkiliselt, olime juba kõik ca poolteist kuud õiget ilma oodanud ja mitu korda peaaegu minemas olnud. Seekord siis ilm lõpuks sobis, kuigi ei olnud ideaalne. Igaljul selge oli see et loodusega võitlema ei ole mõtet minna, võiduvõimalus on olematu. Õige ilmaprognoos käes läks minekuks väga kiiresti. Üldiselt olid asjad mis vaja kaasa võtta ammu välja mõeldud ja ootamas. Sai siis kiiresti pakitud ja asutud Rohuküla sadama poole kihutama. Söökide-jookide ostmine toimus ka lennult. Igal juhul jõudisme ilusti laevale ja sealt edasi Ristnale. Öösel sai juba pakitud asju kokku ja lahti Magama minnes oli juba paras ootusärevus sees mis tähendas kahjuks seda et ööl vastu minekut sai magada ehk napid 2h. Kell 8:30 saime veele ja tunne oli hea olenemata vähesest uneajast.Edasi sõitsime algul vastutuules, väsimuse kartuses algul üritasin liiga palju jõudu hoida mis lõppes sellega et hoopis väsitasin ennast natukse liiga palju ligadi-logadi tehnikaga. Samas pärast ca 30km sõitu sai Mardi utsitusel (Mart istus taga ja nägi hästi mis ma seal ees tegin ) oma tehnikat kohedatud ja kuni pimeduseni läks kõik ludinal. Päikse loojangu paigu oli veel selline tunne et sõidaks hommikuni vabalt ära. Samas siis kui pimedaks läks muutus olukord minu jaoks oluliselt, pimedus tekitas meeletu une. Jõudu nagu oli ja muidu oli ka kõik OK, aga selline uni tuli peale, et ei suutnud silmi lahti hoida, näo lihased kõik pingul et simlmalaud kolinal alla ei kukuks. Eriti hull oli aerutades - selline monotoone rütm tekitas eriti hullu und, seistes oli natukse parem. Mingi kella 2 paiku aerutasin juba pool magades ja simlad kukkusid sageli kinni. Kui silmad lahti olid siis ei olnud ka normaalne pilt ees vaid kõik oli udune. Nt Indreku seljal olevast lambist jäi silmeees jutt järgi...nii nagu nad sinka-vonka üle lainete liikusid, pilt mida nägi on midagi sellist nagu 'motion blur' fotodel Lõpuks sai otsustatud ikka peaktus teha et saaks korra silma kinni. Samal ajal toimus ka Andrese panustamine läänemere kalapopulatsiooni Umbes 30min sai kokpiti kägarasse tõmmatud ja silmad kinni pandud, päris magamise see ei olnud aga päris ärkvel ka ei olnud. Selliselt 'magades' hoidsin veel ühe käega Andrese süsta tekinööridest kinni et mitte ümber meid keerata. Igal juhul see uinak aitas, pärast ennast tagasi istukile vedades olu suur uni läinud ja võis ilusti edasi sõita.Sama olukorda kogesid vist küll kõik mingil hetkel, kes varem kes hiljem, va Rolts kes on unetu Teistel ainult ei läinud asi nii hulluks kui mul. Teine 'magamine' oli kudagil hommikutundidel kui päike oli juba ilusti taevasse roninid. Seekord siis olin mina ja Rolts süstasid koos hoidmas kui teised puhkasid. Päeva peale hakkas uni jälle vaikselt peale tulema, olukord oli taltav aga uimane, ajas pidevalt haigutama...minu mäletamsit mööda meid kõik ja sedasi lõpu tormini välja. A kusagil 30km enne lõpp hakkasid kõik juba usinalt silmapiirilt esimesi märke Svenska Högarna saarestikust otsima, seejuures nägid kõik ikka igast asju silme eest. Minu peamine nägemus seisnes kahest suurest mastist mis merest taevasse jõudsid. Ja tõesti teine tunne mis tegelikult ennegi valdas oli see, et kui silmapiiri vaadada siis pidevalt tunudus nagu mingi maa paistaks. Ja siis muidugi see lõpu torm oli päriks karm ja vägev. Tuul hakkas puhuma minu jaoks just siis kui juba tunudus et 4-5h veel ja õnnelikult kohal. Igal juhul oli see päris karm, viimased 8h sai ikka täiega tuld antud, olnemata väsimusest. Lõpp(ca viimased 1,5h) läksid juba suht automaat-kulgemis-reziimil. Väsimusele aitaks kaasa ka psüholoogiline jama - kui kogu aeg aerutad ja maa ikka kuidagi lähemale ei tule siis hakkab ka vaimselt väsitama. Aga jah, lõpuks siiski jõudisme ilusti kohaleKui süstast välja hakkasime tulema, siis see oli vaatepilt omaette - jalad ei kuulandud sõna. Omast arust astusid sammu edasi, tegelikult koperdasid kaks sammu tagasi ja paar veel kusagile küljele ka Ja siis kui juba paar sammu õiges suunas hakkasid minema hakkas meeletult külm. Riided olid märjad nii higist kui merevees ja süstast välja ronides toimub väga intensiivne jahtumine. Õnneks saime kuivad ja soojad riided kiiresti selga ja olukord muttus täitsa talutavaks. Kindel maa tundus ikka väga mõnus jalgeall Päevake puhkust ja enesetunne oli juba päris hea. Sõit peegelsidal veel Kapellskäri oli juba päris mõnus ja lihtne. Loojang saarte vahel oli ka väga ilus, peakski kunagi Stokholmi saarestikku veel sõitma minema, lahe koht. Vägev kogemus oli see sõit. Sai jälle üksjagu targemaks, mõnikord läbi valusate õppetunudided mõnikord lihtsamalt. Ühesõanga - vägev oli:)

Sama jutt ja teiste osalejate muljed üleval ka kajak.ee's
Mardi muljed on kirjas siin.