Võhandu maraton 2012

Start Kirumpää silla alt (Foto: Triin Müür)

2012. aasta Võhandu maraton ei ole ka mingi erand selles suhtes, et kõik algsed plaanid ei pidanud jällegi paika. Algne plaan oli väga lihtne, minna ja sõita jälle vennaga oma sõitu nii hästi kui suudame. Tegelikuses tuli esimene ja tegelikul ka viimane suurem tagasilöök sellest kui Kaili jäi teisipäeval haigeks mingisugusesse kõhuviirusesse (oksendamine, kõht lahti). Kuna pidin 3 päeva Kailiga kodus olema, siis nädalalõpuks olin ma ise ka saanud selle suurepärase viiruse külge, õnneks küll natukse kergemal kujul kui laps, aga olemine oli ikka väga nõrk ja uimane, kõht ka lahti. Reedel tööl olles ja zombina ringi kakerdades oli päris kahtlane kuidas see aasta Võhandu läheb.

Esiplaanil leedukate võistlussüstad, mis lõppkokkuvõtes
 ka puhta töö tegid võistlusel  (Foto: Triin Müür)

Hommikul enne starti sai korralikult WC-s asju aetud :) Peale seda sisse üks väike saiake, üks banaan ja üks leht söetablette (mida oleks pidand juba varem võtma, aga ei olnud käepärast). Rajale kaasa läks siis spordijooki ja energiageeli ehk siis selline tavaline spordidieet. Tunne oli õnneks palju parem kui reedel.

Starti jõudisime 6:30 umbes ja õnneks numbritele järgim minnes selgus et Tamula on jääs ja start hoopis Kirumpää silla alt. Mulle selline asjade käik sobis, arvestades mu tervisliku seisundid mis oli küll suht OK arvestades asjaolusid aga eks kiire haiguse läbipõdemine oli siiki jätnud jõuvarudele oma jälje.Nii et ~10 km lühem distants oli isegi postitiivne üllatus sellele korral. Tegelikult panime paadi ikka Tamulalt sisse, ainult Tamula järvering jäi ära, seega läbitud distants tuli ainult 5 km lühem kokkuvõttes.

 (Foto: Triin Müür)

Veele läksime oma kahesega, milleks on Tahe Tandem Maxi. Sõit algas tavalises 11 km/h tempos. Kohe algusest peale saime kokku oma tavaliste konkurentidega - perekond Link'idega ja Pärnu aerutamisprouade Merikese ja Margitiga. Koos kulgesime esimesed paarkümmend kilomeetrit. Pairda juures läksid Pärnu naised paarsada meetrit eest ja Elsbeth isaga oli meil kohe sabas. Enamvähem sellise konfiguratsioonis kulgesime kuni Leevini kus Argo (tänud!) aitas meil ja Pärnu naistel paati tassid. Meie läksime aga ilma peatusete kohe teisepool Leevi tammi jälle veele, naised jäid veel sööma/jutustama sinna. Leevilt edasi sõitsimegi suht üksinda enamus teest. Enne Leevakut läks meist mööda Margus Reimanni paatkond, kes oli Reo silla all teinud paadi vahetuse ja nüüd libiseid meil eest ära. Leevakul oli juba paras väsimus sees ka, nagu ikka, kuid samas kui juba Leevakule välja jõutud hakkab tunduma nagu lõpp juba paistaks :) Sõitsime aga edasi ja üritasime mitte tempos palju kaotada. GPS ees on hea jälgida pidevalt kiirust ja selle järgi hoida tempot. Kui hakkab liiga aeglaseks jääma siis saab juurde panna natukse.

Räpinasse jõudes hakkas juba väsimus tunda andma. Tundus et haiguse mõjud ja võibolla ka mingil määral eelmise nädala Türi-Tori järelmõjud, aga igaljuhul erilist minekut enam ei olnud. Võis küll rahulikult edasi tiksuda aga tempo langes ca 1 km/h võrra, nii et keskmine kiirus kõikus 10 km/h kandis. Seisvas veel pigem oli 9,5 ja kiiremini voolavatel kohtadel 10-10,5 km/h. Tahant tuli veel  üks müstiline noorte poistega kahene kelle eest küll kohe peale Räpinat üritasime ära sõita aga ei jõudnud. Eks nad võtsid järgi ka sellel ajal kui vend otsustas teha telefonikõne naise vennale et see starti vastu tuleks. Oleks selle minuti edumaad saanud usun et oleks 1 koha võitnud. Kuid mis positiivne on see et vist esimest korda Võhandu maratoni ajaloos ei olnud Räpina ja Võõpsu vahel meeletud vastutuult! Uskumatu :)

Süvahavva kurviga tammialuse läbimine, stern draw oli see
 mis aitas ilusti välida metallraami kendumist  (Foto: Triin Müür)

Kokkuvõttes sõitsime ajaga 8h 36min 10sek, mis on suht sama mis eelmine aasta. Kuna eelmine aasta oli õige distans, siis selle aasta ajale tund otsa pannase saabki suht sama aja. Aga loo moraal minu jaoks on see:

• Tahe Tandem Maxi on päris sobimatu süst kiiresti sõitmiseks. 72 cm laiust on paras kanuu laius! Esiotsa leedukate võisltuspaadid on sellest vannist poole kitsamad (nende hea tulemas oleneb muidugi peamiselt ikka sõitjatest endist)
• Smarttrack tüür mis paadile pandud on selgelt liiga väike süsta efektiivseks juhtimiseks käänulisel jõel.
• Smarttrack tüüri pedaalid mulle ei sobi ja seega ka ei meeldi. Mingil määral mõjutab ka tehases poolen sobimatu paigutus, nimelt on pedaalid liiga all. Väga ebamugav on vajutada. Vanakooli lihtne sulle-mulle tüüpi tüür toimis oluliselt paremini ja oli mugavam kasutada eelusel, et kasutatud oli trosse, mitte venivaid nööre.
• Saatemeeskond kes aitab paati tassida üle tammide on väga-väga mõnus luksus! Tänud Argole kes aitas meid alati kui ta kohal oli (viimaste tammide juures teda enam ei olnud, aga nagu foorumist lugeda oli ta aktsoonis köieloopimisega Viiral või Süvahavval :) )
• Ma pean ikka välja mõtlema kuidas sõita nii et ülaheka ei üles hullult marraskile hõõrutud.
• Tasub päiksekreemiga ennast hommikul näost kokku mökerdada. Nüüd suht põlend ja vaja nahka vahetada :)

Lõpp Võõpsus  (Foto: Triin Müür)

Muidu oli hea sõit. Ilm oli ilus. Kahju ainult et vend pidi kohe Tallinna poole liikuma ja ei saanud pikemalt jutustama jääda.