Türi-Tori kiirlaskumine 2012

Edasi pressimine 

Blogipostitused tulevad küll natukse vales järekorras võrreldes võistluse tegeliku ajalise järekorraga, aga mis seal ikka, parem hilja kui mitte kunagi. Türi-Tori kiirlaskumine toimus siis täpselt nädal enne Võhandu maratoni ja on mulle juba teist aastat mõnusaks sissejuhatuseks enne Võhandut. Algul tahtsin öelda soojenduseks, kuid see oleks selle võistluse kohta natukse ülekohtune, tegemist on ikkaga täiesti arvestava 78 km pikkuse võistlusega. Peamine erisus Võhandust on see, et Türi-Toril vesi voolab ja start on eraldistardina.

Mulle oli see teine Türi-Tori millele osalensin, võistlust ennast ka alles 3 aastat peetud. Esimene aasta oli Xdream vist samal ajal ja ei saanud minna.

Start oli jällegi vastikult vara, vähemalt minusuguse hommikuse magaja jaoks. Jäime korralikult starti hiljaks, kuid õnneks oli tegu eraldi startidega ja seega olime (Rene, Triin, Heleri, Karli ja mina) pigem lihtsalt viimased startijad. Viimaste seas startides on hea see, et rajal on huvitavam ja saab kõigist mööda sõita :) Stardi korraldusega ma ainult ei saa päriselt rahule jääda, sest enne kui olin asjad jõunud süsta tassida autost kutsuti mind kohtunikejuurde ja teatati "10 sekundit stardini!". What da f***?!?! (just selles keeles ja selline mõte käis peast läbi esimese asjana seda kuuldes). Stardis juba disklafi hirmus hoidsin keele hammastetaga ja jalutasin asju edasi pakkima, mis mul muud üle jäi. Õnneks kuiasjad olid pakitud andsid kohtunikud ka uue stardi mulle. Tänud sellegi eest, aga head tunnet see just ei tekitanud.

Aerutamise puhul ei saa üle-ega ümber ilmast! Kuigi merel on ilma jälgmine eluliselt vajalikud on ka jõel, eriti pikkadel sõitudel, ilmastikuolud väga arvestatav faktor. Türi-Tori sai jällekord tunda omal nahal, et aerutamine on sport mis sõltub suuresti ilmast. Nagu ka eelmine aasta oli ka see aasta ilm Türi-Tori ajal pehmelt öeldes hull. Hommikul stardis ei olnud väga vigaga, võibolla ise ka alles unine, aga poolel distantsil hakkas ilmataat iseloomu näitama. Puhanguti võis tuul olla 15-20 m/s vahel.

Mina Jändja tammi alla vahetult enne seda kui vool ümber keeras
(Foto: Teet Reier)

Kohe rajale saades hakkas igasuguseid paate, peamiselt kanuusid selge ees vastu tulema (ja etteruttavalt öeldes nii kuni lõpuni). Aga nii ongi lõbusam sõita, saab vähemalt kõiki tervitada ja jõudu soovida. Esimene tõsisem koht, mis jõel tuleb on aga stardist ca 10-14 km kaugusel olev Jändja tamm. Eelmine aasta ma sealt alla ei sõitnud ja vedasi paadi ringi, see aasta mõtlesin et paat ikka jube raske tassida ja et sõidan alla. Paraku luuret ei olnud tegemas käinud. Enne tammi võtsin natukse hoo maha ja üritasin päästjalt ja mingilt pealtvaatajalt aimu saada kust läheb parim sõiduliin. Mulle vehiti et pane otse. Tõmpasin siis jälle hoo sisse niipalju kui sain ja paningi otse alla. Paraku jäi kiirust nõksa väheseks, vool sai sabast kinni ja surus paadi saba vee alla, nii et oli 45-kraadise nurga alla, nina õhus, saba veeall "augus". Järgnes see mis järgnema pidi, vool keeras mu kummuli. Selle peale ootasin rahulikult paar sekundit ja eskimo ja olingi jälle ilusti püsti. Tükk aega peale seda eskimot oli jube lõbus olla :) Ikka hea tunne kui talvel kõvasti harjutatud pööre toimis perfektselt. Ainult vastu voolu õigesse suunda pööramine oli väga vaevaline, nii et otsustasin allavoolu 270 kraadi pöörde teha ja nii läks asi kergemini. Kui Edasi sõitsin nägin tammi peale Läti sõpra Janist, kes ka võistles kuid mingi põhjuselt nüüd mulle kaldalt kaasa elas (mis tema paadiga tammist alla sõites juhtus kuulsin alles finishis (vool murdis pehme ja kerge sportpaadi pooleks! ...õnnetu esimene sõite uue paadiga)).


Edasi saigi nühitud mööda jõge, ikka uutest varemstartinud paatidest mööda. See tõstis tuju ja sõite edenes. Samas peale Jänjat hakkas õlg valusaks minema ja oligi valus ca 20 km lõigu. Millalgi peale Kurjat sain tehnika nii paika, et õlavalu kadus. Kurjal ei söönud ja Janis aitas mul paadi ümber tammi tassida. Thanks! Tegelt siis juba saime ta kurvast saatusest paar sõna vahetada. Siis aga lendas must rõõmsalt hõisates Rene. Möhh! Vaatasin mina, Kurjalt ei tohtinud ju alla sõita aga Rene ikka tuli alla. Kobisin kähku paati ja sain geeli sööva Rene kätte mõnesaja meetri pärast. Edasi sõitsime ca 10+ km koos. Kuni mingi hetk hakkasin tal eest ära vajuma. Pressisin ennast siis läbi tuule vaiselt edasi, GPS-i pealt tempot jälgides. Päris üllatav oli palju vool aitas, isegi hullus vastutuules. Pidavalt oli ikka kiirus üle 10 kmh.

Lõpp läks ikkagi ropuks kätte ära! Jõesuust edasi ja jõesuu kärestik oli ikka juba kõva vastutuul aga see mis Tori laial sirgel (õigusega kutsutud Tori põrguks) toimus oli ikka väga hull. Jõgi oli poolemeetrises laines ja aerudamine väga edasi ei viinud. Ja see jama jätkus kuni finishini. Vastuvoolu tuul ja vool tegid ikka igast huvitavaid keerised ja voole ja lained seal jõel. Tori sillal oli kiri 3 km lõpuni, aga tuul oli selline et lõpp ei kavatsenudki lähemale tulla. See 30 km tundus nagu 30 km tuulevaiksetes oludes.

Läbi see õudus tuulekäes :) (Foto: Matkahunt)

Finishis hakkas vaikselt selguma tore tõsiasi, ma vist ühestest parim :) Mingit ametliku infot ei tulnud aga kodustelt telefonikõned küll kes kodualt võistlust jälgisid. Kannatused tasusid end ära 7 tundi ja 20 minutit kannatusi vastutuules. Auhinnaks oli Rene pildiga plaadike :)

Kui läksime järemine päev Triinu loosiga võidetud kanuule järgi teatas Klaara-Manni taluperemees, et üks raft kes lõpuni sõitis oli seda viimast 3 km lõigu tulnud 2,5 tundi! Huh, hea et sai sütata sõidetud :)