Meie teine
Võhandu maraton nüüd õnnelikult seljataga. Seekord oli eelmsise korra kogemusest juba rada teada, aga raja tundmisega ka sarnasus kahe võistluse vahel piirnes. Kui eelmine aasta oli ilm praktiliselt ideaalne, siis seekord saime tutvuda vist küll kõikide eesti oludes võimalike sademetega ning hullu vastutuulega.
Juba algus ei tõotanud head. Jõudsime vennaga Tamula äärede ca 30 min enne starti, kuid enne veel saamist tuli veel igaks juhuks süstale uus tüür panna, sest eelmine aasta lendas meil Tahe "vana-kooli" tüür 3 korda minema, mis tõttu sai üksjagu aega kaotatud. Seekord otsustasime mu koduste vahendite täiustatu tüüri peale panna. See pusimine võtti nii palju aega, et järveäärde jõudes öeldi kõlaritest "kaks minutit stardini" :) Enamik juba ammu ootas stardijoonel, meie aga alles hakkasime Argo Maxile keskmist põlle peale venitama (põll kuivalt peale ei läinudki), siis veel ise ennas ka sisse ja veele. Stardipauk kõlas täpselt siis kui süsta tagumine ots kaldast vabanes ja põhjapeal madalas vees kinni istusime. Ühesõnaga startisime võistlejaterivi lõpust, kuid Tamulalt väljumiseks olime juba kusagil kümnenda koha kandis. Kui juba Võhandule välja jõudisime läbi roostiku, siis oli suurem närveerimine seljataga ja püüdsime võimalikult oma sõitu sõita. Algul oli päris hea sõita ka, sest pidevalt oli kellestki mööduda ja nii oli kogu aeg mingi siht silmeees. Seda lõbu aga ei olnud kauaks, liidrid olid päris kaugel ees, siis oli tükk tühjam maad ja siis tulid tagant ülejäänud sõitjad. Vahepeal sai muidugi Indrek Kermoniga ka koos sõidetud, kuid mingi hetk ta ikka jäi kahesele alla natukse. Inderk ikka väga tubli tegelane. Reimann Retkede tulevikulootus :) Väga hästi sõidetud (lõpuks tal ühestest 2. kohta ja üldis 7. koht). Kus juures peamisteks ergutjateks kogu rajal olid Indreku vanemad :) Igaljuhul teadmine, et Indrek kusagil taga tulemas aitas tempot hoida küll.
Seekord sõitsime siis keskmiselt kusagil 11kmh. Eelmine aasta meil küll GPSi ei olnud kui niipalju kui teistelt süstadelt kiirust uurisime, siis oli eeline aasta kiirus üldiselt 10-11 kmh vahel. Samad lõpuni GPSu aktud vastu ei pidanud ja lõpu hullus tuules endam kiirust ei tea, aga ega ta suurem asi ei olnud. Tagavara akud olid kaasas, kuid aega et akusid vahetada ei olnud. Kogu tee sõitsime täiega. Või siis õigem oleks öelda pidevalt. Püüdsime sõita pidevalt, ühtlaselt ja ilma pausideta. Kogu rajal jõudsime süüa vennaga kumbki ühe shokolaadi, juua ca 1 L Isostari ning Leevakul juua pool purki suppi. Kõikide tassimiste peale ehk 15-20 min seisuaega distantsi peale kokku.
Lõpp oli ikka jube raske ja raskeks tegi selle peamisel hull vastutuul ja eriti käänuline jõe lõik Reo silla ja Veevaku vahel. See õudne lõik oli ka eelmisest aastast hästi meeles, seega olime sellega arvestanud, aga ega see asja paremaks ei teinud. Sel lõigul võtis ka tuule üles, mis oli peamiselt vastu. Ikka väga õnnetu tunne olid kui olid ühel lagendikul juba ca 20min sõitnud aga kaugemale ei olnud ikka jõudnud - jõgi lihtsalt tegi niipalju käänakuid ja S-sse. Lõikama me heaga ei hakanud, pealegi ilmselt lõigates oleks olnud põhjas kinni istumist ka paras jagu. Leevakul oli väga tore asi puhuriga telk, kus me aga kaua olla ei saanud, ainult paar minutit suppi alla kallamiseks. Tore asi oli see tegli mõte siiski.
Ilmastikuolud tekitasid ka parajalt vaja. Kuna temperatuur oli kusagil 5 C lähistel, puhul väga kõva tuul ning sadas vihma, rahet ja lund siis sõrmede jahtumine oli oli omaette probleem. 2mm neopreen kindad ei pakkunud piisavalt kaitset tuule eest ja märjad käed jahtusid hullult maha. Samas kuna temperatuur oli siiski plussis siis mõtlesin, et juu ikka jäävad kõik jäsemed alles, mis sest et kõik sõrmi kogu aeg ei tundnud. Oleks vähemalt päikest olnud, oleks seegi musta värvi kindaid soendanud natukse, aga enamus aega oli ilm pilves. Sõidu poole peal jäi parem käsi nii kangeks, et sõrmed ei läininud enam sirgeks. Püüdsid küll sõrmi iga aeruliigutse lõpus lahti lükata, aga kui sõmed lahti ei lähe siis kus sa neid ikka lükkad. Finishis läks 5 min enne kui sõrmed jälle sirgeks sain, aru päremast käest kätte saamiseks tuli vasaku käe abi kasutada natukse, et sõrmed laiali lükata :)
Kokkuvõttes läks meil siiski hästi. Lõpetasime kokkuvõttes 5. kohaga ajaga 9:33:12 - pole paha :) Eelmine aasta sõitsime kirjade järgi 7 km lühema maa 9:26:.. ehk siis seekord oli sõit ikka üksjagu kiirem ja see hea. Ja kuradi hea tunne on sõidu lõpus kui see asi tehtud on. Mis sest et, külm ja valus aga tehtud! Mis muud kui ootab juba järgmise aasta maratoni. Karm aga lahe üritus see Võhandu maraton.
Tulemused leiab
siit.
Erinevate inimeste tehud pilte ja videoid maratonist leiab siit:
