Kihnu süstasümpoosium 2010

Süstad laagriplatsi rannas

Uskumatu, aga nii ta on - Eesti esimene süstasümpoosium Kihnus sai õnnelikult lõpule. Üritus algas enamuse jaoks reede õhtul (16.07.2010) Munalaiult Kihnu aerutamisega ja nendele kes ise ei aerutanud väikse eskimopöörde koolitusega. Kui reedel Munalaidu jõudes kella 17:30 paiku puhus veel päris tugev vastutuul, siis selleks ajaks kui kella 20 paiku veele saime (esimne grupp läks va tund varem) oli tuul juba vaibumas. Kohale jõudsid kõik probleemideta ja lõpu omas tempos. Kohalejõudmise ajaks kiskus väljas juba pimedaks ka.

Selle üritus peaesinejateks olid kõige Eesti aerutajate BCU mentor Jukka Linnonmaa, seekord koos poja Anttiga ja meie oma süstastaar Rene "kavalpagan" Valner :) Paraku rohkem välisesinejaid ei saanud, kuid küll aga oli osalejaoid veel Lätist ja võiks vist veel pooleldi öelda et ka Taanist.

Laupäeval oli siis hommikust õhtuni tihe programm kus tundus et kõik leidsid midagi kus osaleda. Lisaks otseselt aerutamisega seotud kursustele käis rääkimas ka Piirivale ja seltskond VHF mereraadiotest. Mõlemad toredad ja kasulikud sõnavõtud. Nüüd peaks isegi VHF raadio hankima, isegi kui rääkimiseks kasutada ei tohi, va hädaolukorras.

Õhtul läks peale videoprogramm, nagu ka reede õhtul. Laupäeva õhtul oli tore üritus öömatk (ka reedel oli öömatk, aga ma siis ei viitsind osaleda, kuna ka Munalaiult Kihnu sõit lõppes hämaras). Öine navigatsioon päris omamoodi kogemus ja tasub proovimist. Asjad tunduvad öösel pimedas oluliselt teistmoodi kui päeval.

Pühapäeval olid veel mõned kommid. Nagu näiteks Jukka grupijuhtimise kursus. Jukkal on väga mõnus, lihtne ja praktiline jutt. Teda on väga hea kuulata ja isegi kui oled enne samal teemal lugenud raamatuid, mis sageli päris keerulised siis tema esituses tundub kõik elemntaarne :)

Ma ise õpetasin koos Anttiga algajatele aerutamise põhitõdesid. Antti on selles osas sama asjalik kui ta isa Jukkagi. Tore temaga koos tegutseda. Tüüp liigub veel väga elegantselt ja räägib ka hästi asju. Ja pühapäeval tegime Ericuga pukseerimise kursust. Ka see läks päris hästi ja osalejad jäid rahule. Hea tunne küll kui peale kursust õpilastelt kiita saad :)

Tagasitulek vihmas (Toomas Tikenberg)

Ürituse lõpukomm oli tagasiaerutmaine mandrile. Poole maani läks asi ilusti, kuid teine pool tuli meist üle lahe äiksetorm - meeletu võim ja tuul. Nähtavust oli ehk max 400m. Isegi raske kirjeldada seda olukorda ja tunnet. Väga lahe oli, sest vihm oli soe, vesi veel soojem. Lahedad lained ja sünge valgus. Ma üritasin ka paar pilti teha sellest, aga Roltsil ja Toomasel tulid need paremini välja.

Oli tore üritus. Tundus et ka osalejatele meeldis ja loodame selle traditsiooniks muuta ja järgmine aasta jälle korraldada.

Lingid erinevate osalejate tehtud piltidele:
Kõik minu pildid
Toomase (toom) pildid
Roland
Piia
Lembitu videokokkuvõte eskimopöörete õppimisest
Argo pildid
Ivari pildid
Mardi pildid

See on Toomas, kui ei peaks fotoka tagant välja paistma

Karli oma Khatsalanot kokku panemas

Karli (õlle) süsta pakkimas

Mina ise

Päikseloojangumatk

Roltsi butterfly roll

Lemps eskimot õpetamas

Butterfly roll - krt kus see pea küll on???

Tähtis arutelu

Tagasisõit vihmas

Jaanipäev muhus, Kesselt ka läbi

Jaanipäeval käisime sellel aastal Muhus koos Rolandi ja Triinuga. Üle otsustasime lõpuks sõita Virtsust vähe kõrgemalt kusagilt tuulepargi keskelt. Veelemineku koha otsimine võttis natukse aega, kuna enamus rannaikuäärsetest teedest tervitavad „Eramaa“ sildiga. Kurb iseenesest. Koht ise jäi suht Kesselaiu all või natukse lõunasse. Eesmärk oli sõita välja Lalli randa, kus mu vend pidi meid ja paate peale korjama. Kuna meist keegi ei olnud enne Kesselaiul käinud, siis oli loomulik mõte sealt ka korra läbi astuda.

Ilmastikuolud olid päris keerulised Triinu jaoks, kes veel suht vähe sõinutnud ja ei suuda hästi paati ilma tüürita kõvema tuulega kontrollida. Tuult oli võibolla kuni 10m/s sekundis põhjast, mis tähendas meile külg või pool vastu tuult minnes ja sama ilmakaare tuul puhus ka tulles kuid siis nõrgmalt. Minnes oli meri selle tulge ikka jänkusid täis. Veele minnes selgus, et selle tuulega suutis Triin ainult allatuult sõita ja Roland „piinas“ teda vist ca tund aega õpetades kuidas pöörata, aga sellegi poolest väga hästi see ei läinud. Samas väsitas see õppmine Triinu päris palju Mul oli õnneks kaasas veoköis, millega Rolts lõpuks Triinu sappa võtis ja nii me siis ca 2 tunniga Kessle jõudsime. Vahepeal triivisime ka üksjagu lõunasse. Kahju et ma kohe ei pannud telefoni GPSi teekonda salvestama, oleks olnud väga huvitav vaadata.

Kesselaid oli päris lahe koht, eriti sealne pank. Ei osanud isegi oodata sellist panka sellel saarel. Loomulikult ei ole see võrreldav Põhja-Eesti pankrannituktega kõrguselt ja pikkuselt, aga siiski lamedal läänerannikultore nähtus. Teinekord võiks sinna pikemalt minna. Päeva jagu võiks seal vabalt ringi kakerdada.

Kesselt edasi sõitsime jälle kohe nii, et Triin oli Roltsil köeiga taga ja nii edenesime päris kiiresti, ajaliselt sõitsime alla tunni. Natukse tuli ainult Lalli sadamakohta otsida, kuna see nii väike sadam, et merelt seda väga näha ei ole. Samas tuleb Triinu kohta öelda, et kuigi ta veel ei sõida nii hästi kui vähe kogenumad aerutajad, on tal väga hea tasakaal. Ma ise oleks pakkunud et tal õnnestub mitu korda ennast ümber keerata, aga lõpuks mulle tundus positiivse üllatusena et kui kursi hoidmisega oli raskusi, tundis Triin ennast muidu veelpeal suht kindlalt (algaja kohta).

Siiski tagasi tulles otsustas Triin mitte enam sõitma tulla ja jättis oma paadi mu venna kätte, kes selle autoga üle tõi. Tagasitee edenes meil päris kiiresti, kuigi tagant-diagonaals laine on suht tüütu laine ja vaja kõvasti süsta juhtimisega tegeleda mis võttab ressurssi ära edasiliikumiselt. Aga üle tüki aja sai oli jälle tore vähe pikemat otsa aerutada.

PS Seekord teavitasime Merevalvekeskust ka.