Väänast tuulikuteni

Tegime vennaga väikse sõiduotsa ka vahelduseks surfile. Tuul tundus olevat väga idast nii, Pakri poolsaar tunudus seega Vääna rannast hea siht. Nagunii oli kange tahtmine sõita, sest sain reedel oma uue aer varre kätte :) Peaaegu et õige varas saadeti isegi, aga mitte päris. Süsinikust varre asemel sain hoopis klaaskiust...aga me jõudsime Merineki Priitudega ilusasti kokkuleppele edasise osas :) Kunagi lootus ikka õige vars ka kätte saada. Kuid preagu ei ole hullu, uus 210-215 cm Varilok + modified crank töötab ilusti. Praegu tundub et 210 cm on hea surfi pikkus ja 212,5-215 on paras pikematele sõitudele. Esialgu on igaljuhul hea tunne küll kui sain 5-10 cm lühema varre kätte.

Sõites muidugi selgus õige pea, et tuul mitta tagant vaid pool diagonaalis tagant ja puhub päris kõvasti. Seega sõitsin üle tüki aja sverdiga ja see töötas hästi. Päris intensiivne sõit oli meil, tegime täpselt 2 tunniga 16,3 km. Sellise külg laine ja tuule kohta ei olegi väga paha tulemus. Pealgi ei läinud me mitte ajapeale sõitma vaid niisama. Aga väga just ei tsillind ka :)


Igaljuhul täitsa tore sõit oli. Teinekord peab vähe pikemalt tegema ehk nii et ka ümber poolsaare nuki sõita saaks. Seekord vend hakkas jonnima :) Lahe oli veel see et Pakri poolsaare rannas mobiil ei töötanud, levi oli aga helistades teatas et võrgu viga ja ei hakanud kutsumagi. Õnneks oli Jup pannud Verontsile GPSi routingu täpselt õige kohapeale ja meie tagasi transport saabus ka õigel ajal ilma probleemidetta...mis on uskumatu arvestades millised teid pidi pidi meie randumiskohta sõitma.

Matkajuhi varustus

Olen vahel mõelnud mis võiks olla mõistlik varustus mis peaks ühel süsta matkajuhil kaasas olema. Näiliselt lihtne aga tegelikult keeruline küsimus. Kui see teema kajak.ee foorumisse postitada siis saaks sellel teema kindlasti pikki vaidlusi ja arutelusi pidada. Ning kui kõik on oma valikud üles loetlenud, siis saab seda ilmselt nii palju et see ei mahuks süsta äragi :)

Minu praegused valikud oleksid sellised nagu allolevas nimekirjas. Samas saab see nimekiri olema pidevas muutmises vastavalt teadmiste ja kogemuste lisandumisele. Võtaksin kaasa siis sellised asjad (ei ole tähtsuse järjekorras):

• Korralik vest (PDF), soovitavalt mitme taskuga
• Korralik põll, mis ei tule ka suure lainega maha
  
• Nuga või multi-tööriist
• Vile
• Pump
• Aeruppadi
  
• Veoköis, vähemalt 10m
  
• Kontaktveo kõis kuni ca 1,5m või siis 3 süsta laiust
• Termokile või Kokatat Storm
• Remondikomplekt: McGuyver'i teip, plastik kilekaande (A4 suurus), 10m tüürinööri, nõel ja niit, paar kasutavate süstade juures kasutatavad kruvi ja mutrit.
• Esmaabi komplekt: Leukoplaaster, valuvaigisti*, merehaiguse vastased tabletid*, 3-4 rulli steriilset sidet ja mõni haavatampoon, kolmnurkrätik, steriliseerimise vedelikuga immutatud lapid või spray (võimalikult väike), nt Cutasept F või Asept, päiksereem ja päiksepõletust leevendav kreem, universaalne allergiaravim*.
  
• Pealamp
  
• Aeru nööd / paddle leash
• Mobiiltelefon kuivas kotis
• VHF mereraadio - eesti oludes ehk ja rannikuääres sõites ei ole väga vaja, aga avamerel peaks olema.
  
• Signaalraktetid - jällegi eriti olulised avamerel sõites
  
• Navigatsioonivahendid vastavalt vajadusele (kompass ja/või GPS ning kaart)
  
• Varuaer ja pikemal matkal ka varu põll
• Tule süütamise vahendid (nt tikud + magneesiumi pulk)
• Joogipudel
  

* Tean küll et tegelikult ei tohi peale arsi keegi ravimeid anda, aga siiski igaks juhuks mõte kaasa võtta. Kasutamisel peab olema ettevaatlik ja kasutaja peab olema teadlik võimlikest tagajärgedest. Kõige hulle asi mis saab olla on ilmselt äge ülitundlikus mõne ravimi komponendi suhtes.

Tegemist on minu nimekirjaga. Tuleb tunnistada et ega mul omal ka kõik asju sealt ei ole. Osad asjad on päris kallid, aga sellist komplekti plaanin ma olemle kokku panna.
Oluline on ka see et esmaabi asjad oleksid kuivad. Elu näitab et veekindlad kotid asju kaua kuivana ei hoia ja steriilsetest sidemetes saavad päis kiirest...mitte eriti steriilsed sidemed :) Seega peaks need asjad olema korralikus kuivas karbis.

Lõpuks veel see, et kõik vahendeid tuleb osata kasutada. Kui midagi kasutada ei oska siis ei ole üldse mõtet selliseid asju kaasa vedada.

Vääna surf

Eile (17.08.2009) sai käidud jälle üle mitme nädala Väänas surfimas. Väga mõnus oli sõita - lained olid parajad, tuul ei olnud väga hull ja vesi oli väga soe :) Seekord oli meid 6 tükki veepeal.

Ainult kui Revaliga seal manöövedada siis tuleb juba igatsus surfisüsta (ideaalis Mega Bullitt) või NDK Romany järele. Surfikas oleks muidugi ideaalne, aga ka Romany on surfis oluliselt parem kui Tahe Reval, sest ta lühem ja madalam. Kaks põhi asja mis teevad igast pöörmamised raskeks on veeliini pikkus (veetakistus) ja tekki kõrgus (tuuletakistus). Kuna aga raha ei ole kummagi soetamiseks, siis peaks ikka millalgi ise surfika ehitama :)

Kärestiku aerutamine on USA-s oluliselt vähenemas???

Sattusin ühe omamoodi huvitava blogi postituse otsa mõned päevad tagasi ja mõtlesin et panen selle ka siia välja. Võibolla kõik ei loe nii palju välismaiseid süstalehti ja blogisid et sellise postituse otsa sattuda. Igaljuhul PaddlingInstructor.com blogis avaldati hiljuti Outside Magazine'is avaldatud analüüsi tulemusi kajastav järgmine POSTITUS, mis väidab et ka "unistuste maal" Ameerikas on asjad halvasti. Nimelt on leitud et viimase aastaga on jäänud kärestikuaerutajaid ca 50% vähemaks. Põhjuseks siis meie vana sõber masu.

Kuigi maailma see ei päästa, siis Eestis on isegi olenemata masust aerutajaid nii merele kui jõele juurde tulemas. Vaikselt, aga ikkagi. Kindlasti teeb masu oma tööd ka Eestis, aga nii hulluks ei ole asjad veel läinud. Omamoodi tunudub, et masu on vaid vesi SeaBird Designs'i veskile ja kuna paljud huvilised kes võibolla muidu ei oleks võimelised süsta kallimaid süstatasid ostma saavad nüüd oma sootsama võimaluse.

Samas aktiivseid kärestiku aerutajaid on Eestis üldse nii vähe, et sealt ei olegi midagi väheneda vaid saabki ainult juurde tulla.

Süstamatk Norra fjordides Kormoraniga

Lõpuks leidsin (tegelikult rohkem nagu võtsin vägisi) aega, et natukse kirjutada süstamatakst Norras. 10.07-23.07.2009 toimus Kormoran'i süstamatk Norras, Alesundist - Geirangeri, kuhu vahel jäi veel Tafjord. Tegelikult pidin minema hoopis teisele, hilisemale matkale, aga läks nii, et sain ca poolteist päeva varem teada et oleks hoopis võimalus minna varasemale. Õnneks mu puhkus oli just alanud ja ei olnud probleemi sellega. Pakkisin kiiresti asjad ja minek, otse töölt praktiliselt viimasel tööpäeval.

Kohale läksime rendibussiga, aga osa matkalisi tulid ka omal käel eraldi nii auto kui lennukiga. Sõidule läks meil päev ja natukse peale, kuid põhimõtteliselt oleks see ka ühe päeva ärasõidetav ots, ainult ca 1200 km Stockholmist :) Kui esimene pool sõidust oli selline tavaline maanteesõit siis teine pool palju lahedam, mägedes sõitmine. Lõpus saab veel läbida üksjagu tunneleid ka, mis omamoodi väike vaatamisväärsus Eestlasele.

Kohalejõudes läks prakitiliselt kogu esimene päev süstade kokkupanemisele ja asjade süstadesse pakkimisele. Sõitsime nagu ikka Kormorani puhul Feathercrafti skin-on-frame kokkupandavate süstadega. Ma sain isutmise alla Khatsalano, mis on päris tore süst, ainult et matkavarustust väga palju just ei mahuta. Ka nende süstade pakkimine, eriti Khatsalanod pakkimine on omamoodi üritus, sest kui muidu tore süst, siis pakkimine on kohati päris keeruline. Soovitus edaspidiseks hankida rohkem ca 10 L kuivkotte, sest suuremaid on suht lootusetu kusagile sisse saada.
Algselt osales matkal 11 inimest, millest 2 paatkonda olid kahesed, ülejäänud ühesed. Seltskond oli rahvusvaheline :) - eestlased muidugi peamiselt aga ka 3 soomlast. Siiski 2 soomlast ei pidanud kaua vastu ja loobusid teisel päeval. Ilmselt ei olnud lihtsalt aerutamine nende ala. Enamus teisid olid juba mitmeid matku läbi teinud ja sõitsid väga hästi.

Muidu kulges matk ilma suuremate vahejuhtumisteta. Sõitma hakkasime Alesundi äärelinnast, mis suht Põhjamere ääres ning suundusime pikki fjordi sissepoole. Nii pidi on ka mõtekas seda matka alustada, sest nii läheb loodus karmimaks ja huvitavamaks ning loomulikut ka ilusamaks. Asi selles et Alesundi pool ei ole fjordi kaldad nii kõrged kui lõpus Geirangeri kandis või Tafjordis.
Samuti on niipidi alustades lihtsam telkimiskohta leida, sest horisontaalne pind on fjordivahel tõeline harludus. Niisama peatusteks ikka saab maale jalga sirutama ja põit tühjendama, aga telkimiskohaks sobilikke paiku jääb lõpupoole aina vähemaks.

Kokku oli meil 9 arutamispäeva, millest üks oli suht lühike. Sellel päeval ronisime Tafjordis mäkke ja need kes ei viitsind käisin niisama küla vaatamas. Tafjord kurikuulus sellepoolest et 1934. toimus seal maa või õigem oleks öelda mäelihe, nii et 3 000 000 m3 mäge kukkus korraga fjordi ning tekitas ca 65m kõrguse tsunaami mis pühkis mõned külad koos elanikega maapealt. Samas on Tafjord üks ilusamaid kohti, sest seal fjord suht kitsas ja annab mägede võimsusest hea pildi.

Sõitsime tavaliselt 20 kuni 30 km päevas. See oli selline paras distants mis väga ära ei väsitanud ja jättis aega ka elu ja looduse nautimiseks. Esimesel päeval said osalejad ka pool päeva süstasõidu koolitust. Sõitsime ju ikkagi ilma tüürita süstadega, va kahene.

Omaette nähtus on sealne ilm. Mingist prognoosist ei ole mõtet juttugi teha. Ilm muutub hetkega ja sageli mitu korda päevas. Siiski vedas meil ilmaga. Kui ka sadas oli soe ja iga päev, va viimane oli ka natukse päikest nii et saime varustuse ärakuivatada. Vihm aga tegi sõidu isegi müstilisemaks. Sajus tekkisid mägedes veeauru valged pilved mis mäed endasse matsid ja vahest natukse jälle hajusid pakkudes väga lahedat vaatepilti. Enamusel tekkisid seosed Sõrmuste Isanda raamatutes ja filmides kujutatud maailmaga.


Matka üks põhiasju oli muidugi kalapüük. Ma küll kala ei söö, aga see ei tähenda et püüdmine ei huitaks. Nii sai isegi elus esimest korda spinninguga käe valgeks :) Kuigi suurte kalapüügi gurude unistus oli Norras Halibuti saada, siis seekord jäi halibut saamata, kuid saidasid sai ikka kõvasti. Nende püüdmine ei olnud ka teab mis keerukas. Parimates telkimiskohtades hakkasid need ka sabapidi landikülge :)

Kokkuvõttes oli väga lahe matk, mida ei annagi võrrelda kodumasite lühimatkadega. Eesti matkad on loomulikult väga hea võimalus aerutamist proovida aga paarinädalased matkad on ikka midagi hoopis muud. Tekkib ikka päris matka tunne. Täiesti tõsiselt soovitan Kormorani pakutud matku, sest need on tõelised matkad mis sind igapäeva rutiinist välja viivad, aga samas ei käi kellegile ülejõu (kui vähegi tahtmist ja huvi aerutamise vastu...kahel soomlasel ei olenud seekord ei tahtmist ega huvi arutamise vastu).



Minu tehtud pilte näeb siit.

Xdream III etapp Elvas

Paar päeva peale Norra matkalt naasmist ehk 26.07.2009 toimus Elvas Xdreami III etapp. Seekord oli tunne enne võistlust neutraalne ja mitte midagiütlev. Seega ei osanud midagi eriti eeldada. Norras sai nädal aga antibiootikume ja muid toreidaid rohtusid söödud, kuna ärasõidu päeva hommikul diagnoositi bronhhiit. Samas matkal tervise pigem paranes kas siis tablettidest või niisama värskest õhust ja füüsilisest tegevusest.

Elvasse sõitsime juba laupäeval kohale, et saaks rahulikult kohapeal magada ja hommikul puhanuna starti minna. Võistlushommik oli päris soe ja päeva peale läks veelgi soemaks. Algul sai kaks kihti riideid selga panud, aga õnneks sai ikka stardiks üks kiht maha. Seekord saime juba strati päris healt kohalt ja ei pidand rivi lõpust startima. Teised võikskonna ümberringi nägid juba päris "proffesionnalsed" ja kõvad tegijad välja :)

Stardis kui kaardid sai avatud siis selgus kohe, et esimene punkt tuleb kõigil võistkonnaliikmetel võtta eraldi, seejuures pool teed punktini oli kaardil valge :) Väga kaval samma korraldajetelt. Mul läks esimese punkti võtmine suht libedalt, sest kuna ma ei ole just kõige kiirem kaarditundja, siis seda natukse uurides tõmbasid juba kõvemad orienteerujad minema ja pärast sai juba suht tegijate sabas joosta. Isegi üle jõe ei pidand ujuma. Teistel läks aga kauem. Teine punkt kus kõik võistkonnaliikmed pidid jälle kokkusaame oli omamood üritus, mis lõis seekordse võistluse read täielikult sassi. Paljudel oli punktide leidmisega raskusi ja nii ka meie omadel. 2. punkti ümber oli meeletu rahvamass kes kõik otsisid omasid. Ma sain kaua 10min oodata enne kui tuli Martin, aga ütles et tal ikka veel 1. punkt võtmata. Koos vaatasime kaarti ja ta pani oma punkti võtma. Martin sai punkti kätte ja tuli tagasi, aga Hannest ei tulnud ega tulnud. Ootasin veel 10 min enne kui ta kohele jõudis. Selleks ajaks olime juba ühed viimased, enamus võistkondi oli oma liikmed kokkusaand ja edasi läinud. Selgus, et Hannesel oli punkti leidmisega raskusi ja kui punkt käes oli hakkas ta kogemata 3. mitte 2. punkti poole edasi jooksma.
Samas edaspidi samal jooksuetapil saime siiski mitukümmend kohta juba oma positsioone parandatud. Ja tõusvas tempos jätkus meie minek kuni lõpuni. Kanuu etapp oli ka seekord omamoodi, kaardil ei olnud mitte punkte vaid punktid tuli sinna kanda. Samas olles ainult ca 200-300m sõitnud murdus Hannes aer, nii et sõitsimegi praktiliselt kogu sõidu kahe aeruga. Jõgi oli jube väike, kitsas ja vette langenud puid täis. Võibolla ka tänu aeru kaotusele õnnestus meil aga puntide märkimine hästi, sest üks meeskonna liige sai kogu aeg kaarti jälgida. Ja liikusime ka päris nobedalt kahe aeruga. Kuna sõit oli üks suur võitlus puudega, siis ka see oli meie kasuks. Pikkadel sirgetel oleksid kolmeaeru-paatkonnad saanud suurema eelise.

Järgnes rattaettapp. Ka seal oli üllatus, mida ei ole enne kohand. Kaardil oli 2 punkti, mis ei olnud mitte kaardile kantud, vaid olid eraldi väljavõtetena legendis. Need punktid tuli ise kaardilt üles otsida. Õnnestus ja edasi oli päris usin väntamine. Tõusime jällegi. Ma ei jõudnud isegi kaarti korralikult vaadata, uimane nagu ma olen. Kogu aeg tuli edasi väntamisega tegeleda.

Siis tuli jälle joosta. Oi kus jalad olid tuimad peale väntamist. Jalgsi oli 3 punkti + lisaülesanne. Kuid teistel ei tulnud ka jooks paremini välja. Kõik olid parajal kulgemisreziimil esimese kilomeetri umbes, siis sai jalad enam-vähem liikuma. Üle jõe ujumisel said nii Martin kui Hannes reielihased krampi. Üldse oli seekord ujumised hullud krampide tekitajad. Lisaülesandes pidi planeete reastama. Meil läks kolm mööda, mis tähendas kolme ca 150-200m tiiru 25kg kangilitriga :) Pärast kuulsime Reiman Retkede võiskond reastas valet pidi ka pidid 9 ringi jooksma.

Siis jälle ratast. Kuni stardi-finisipaigani. Siis seal ratad ära ja uuest jooksma, millele järgnesid kaks punkti keset järve ehk ujumine ning jooks tagasi. Ujumine tekitas jälle krampe. Mul kiskus vasak reis krampi tagasi joostes, Martinil mõlemad. Õnneks päris hullu krampi ei löönd. Lõpus oli veel kroketi ja golgi vahepealne mäng lisaülesandena, kus tuli ca 200m ringil pallid kurikaga läbi väravate taguda. Seda tegi Hannes, kuna tal jalad veel töötasid :) Ja selle ajaga taastusid ka teiste jalad ning oligi lõpuspurt finissise.

Arvasime et tegime hästi seekord. Kui esialgsed protokollid välja pandi, hakkasin otsima meie võiskonda meie tavapärasest kohtade vahemikust (35-50) aga ei leidnud. Pühiline üülatus oli kui avastasime et olime 17. kohal hoopis :) Pärast mõni päev hiljem korrigeeriti 18nendaks :) Aga väga hea tulemus igal juhul.