Paatsalu maraton 2010

Ettevalmistused

2010. aasta Paatsalu mataton oli selgelt tagasihoidlikum üritus kui 2009. aasta rekordilise osavõtjate arvuga sõit. Kaberneeme järellainetus on ikka veel selgesti tunda. Kohal olid põhiliselt nö vanad kalad, kes on nagunii igal pool kohal :)

Ka korraldajaid loksutas Kaberneeme ja 18 km peadistants korraldati seekord 3 x 6 km ringil. Osadele meeldis, osadele mitte. Ise kaldun pigem viimasta hulka, sest pikka ringi on huvitavam sõita kui sama ringi mitu korda. Ma ise oleks pealegi äärepealt maha maganud kohapeal antud info, et distantis muudetud ja oleksin põruntanud pikale ringile. Õnneks keegi kogemata mainis.

Tuul oli mõõdukas kuid maalt, seega laine oli väike. Siiski üks ots sa mõnuga vastutuult nühkida. Mingil määral oli ehk midagi udu laadset, aga tegelikult oli nähtavus päris hea sellise halli ja pilvise ilma kohta.

Võistlus ise oli paras nüri nühkimine 6 km ringil. Aga positiivine oli see et sai vähemalt näha mis konkurendid teevad. Suur osas sai siiski suht üksinda sõidetud, nii et mingit otsest rebimist ei olnud. Ega sõidust endast palju rohkem rääkida ei olegi. Võistlus nagu võistlis ikka. Võibolla ainult selle vahega et keegi ei läinud minu teada ümber.

Peale sõita sai kohe sauna ja pesema mindud. Ilm oli jahe ja kaua ei tahtnud märjalt külmetada. Saunu oli suht külm ja vesi täiesti jääkülm. Arusaamatu natukse kuidas kõikidel spordivõistlustel alati külm vesi ainult!?!? nt xdreamil tavaliset sama häda. Tüütu aga sellega tuleb arvestada.

Siis oli veel arutelu Kaberneeme ja võistluse ohutuse teemal. Kogu arutelul ei viitsinud oaleda, sest samal teemal juba kevadest saati vägagi palju juttu olnud. Midagi väga uut seal välja ei tulnud. Siiski üks huvitav asi järgnes arutelule, nimelt läkid piirvalve ja vabatahtlikud päästjad merele harjutama ja katsetasid ka signaaltõrvikut (flare) ja suitsu. Mõlemad olid näha antud juhul oleks aidanud hädasolijat tuvastada küll. Väga kõrgele näha ei ole just, aga usun et ka paar-kolme meetrise lainega oleks poole kuni 1 km pealt hädasolija asukoha tuvastanud küll. Suurema aluse pealt veelgi kaugemalt.

Päeva tegi paremaks õlleaerutaja jakoobuse suurepärane koduõlu ;) Alkoholi sisaldus teadmata, aga pähe hakkas hästi.

Aga mis seal ikka. Tehtud ja järgmine aasta jälle. Loodetavasti tuleb siis ka rohkem rahvast jälle kohale.

Following seas ehk surfisõit Tallinna lahel

Kavalpagan tõstatase kajak.ee foorumis teema, et peaks sõitma või siis rohkem surfima merel tagant tuule. Mõte selles, et minna välja kahe autoga ja sõita mingi pikem ots tagant laine ja tuulega, praktikas tähendab see pikka surfi. Eile õhtul käisimegi korra sõitmas Rohuneeme - Pirita jõe suue. Tuul oli ca 9 m/s põhjast ja kui autos tundus meri tasane siis merel oli täitsa mõnus laine. Laine väga ei murdunud aga lükkas ilusti tagant. Veel saime Roltsiga kella 20 paiku ja päike oli loojumas. Tegime paar aegutõmmet ja nägime Ahtit ja Indrekut tulemas Rohuneeme tipu poolt. Indrekul oli (jälle) pedaal katki. Nad just suundusid pedaali parandama ja me Roltsiga ootasime ca veerand tundi merel. Lõpuks nad siiski tulid ja mõne hetke liikusime suht koos kuid edasi kadusid Indrek ja Ahti omateed and me Roltsiga liikusime Pirita sadama poole.

Lained olid mõnusa lihtsa suurusega ning vahel sai täitsa mõnusaid sõite. Tuula oli päris kõva kuid õnneks tagant. Niikaua kui valgust veel jätkus oli päris lihtne sõita, pimedas aga läks vähe keerulisemaks. Pirita juures ja päris pimedas juba oli üksjagu tegemist et lainemurdjate vahelt sisse jõuda, sest laine lükkas kõvasti linna poole. Sadama ale ees tõusid laine ka paarimeetristeks ja tegid seal manööverdamise päris keeruliseks, kuna ka nähtavus oli juba väga vilest. Kuidagi sai ennast ikka sadamasse sisse pressitud, kuid siis oli veel üks kõva külgtuulega võitlemine, sest külgtuul tahtis mind täiega sadamakaisse lükata. Mari 2 või mingi selline paat millega ma sõitsin on ka hullult kõrge ja küljelt mõjutab tuul kõvasti.

Igal juhul kella 22 paiku olime auto juures Baltic Kajak Centeri poe juures.