Monday, June 14, 2010

Kaberneeme süstamaratonist 2010

Olen alates laupäevalt mil see õnnetu maraton toimus palju mõelnud mis juhtus ja mida sellest loost õppida. Panen kirja oma mõtted siis ka kirja.

Siiski enne tuleb mainida, et üritus algas suht rahuliku ilmaga võrreldes sellega mis 15-30 min peale starti juhtuma hakkas. Samas oli juba nädal aega olnud üleval karm prognoos ehk ca 11m/s tuul. Jälgisin windfinderit terve nädala ja prognoos oluliselt ei muutunud. Hindasin enda jaoks olukorra raskeks aga sõidetavaks ja seega läksin kohale.

Esimene osa maratonist ehk allatuult ots oli suht surf. Korralikult aerutada ei saanud aga surfides liikus ikka päris kiiresti edasi. Samas peamiselt tagant ja vahel küljelt lained tegeid algajatele olukorra raskeks ja ebamugavaks. Üks paat läks ka ümber ja minu ees ja otsustasin paigale jääga ja ümberläinud tagasi paati aidata. Priit K. tuli ka appi sellga et andis pumba ümberläinutele. Ma hoidsin paati ja ümberläinud Argos mõlemad sõitjad kühveldasid vett välja. See võttis oma 10-15 min. Üks paadis olnu palus et ma neil silma peal hoiaksin. Tegin seda ca paar kilomeetrit ja siis läksin oma teed vähe kiirema käiguga edasi.

Kui ma tagasipöörde punkti Andineemes jõudsin siis oli seal päris mitmeid inimesi juba ees. Vähesed olid hakanud edasi sõitma. Eks kasutati seda peatust ka puhukuseks ja veel paadist välja kallamiseks. Ma ise võtsin spordijoogi ja sõitsin kohe edasi. Ja siis ka raskused algasid. Otse vastu tuult oli suht võimatu sõita. Päris kiiresti võtsin kursi kaldaäärde lootes et seal tuul natuksegi nõrgem. Seda mainis ka noormees ümberpöörde punktis et mitu enne mind väljaläinut olid sama teinud.
Edasi sõit oli nii raske et pidi aerust kõvasti kinni hoidma et see ära ei lendaks. Samuti tuli kohati ennast tuule kallutada et tuul küljele ümber ei lükkaks. Nii ma seal siis purssisin edasi. Vahuri paat läks samal ajal välja kui mina, aga mingi hetk nad keerasi ära kusagil. Ei näinudki kas tagasi või väga jõuliselt kaldaäärde. Ees nägin ühte täpp, aerutamas kuid võimatu oli öelda kes see oli. Rohkem kedagi ei näinud. Ka ühtegi saatepaati ei näinud tagasiteel. Kuna sõita oli üliraske siis jagasin mõttes sõidu juppideks ja mõtlesin kogu aeg et sõidan järgmise nukani. Sedasi läksin kuni Kaberneemeni välja.

Esimene asi kui Kaberneemes nina maha sain, siis tuli mulle vastu seltskond Pärnu kandi inimesi kes küsisid ega ma Kaubit ei olnud näinud. Ei olnud. Sellel hetkel veel ei osanud ma midagi väga halba aimata ka. Käsin pesemas ära ja siis hakkasin rohkem süvenema mis kaldal toimub ja nii see tragöödia hargnem hakkas...

Nüüd siis see mida sellest õppida ja sellised olukordi välitida:
  • Korraldajate sõnul oli üritust turvamas 2 kaarit ja 3 jeti. Samas oli kaks eraldi distantsi mida tuli turvata, mis juba automaatselt tähendas seda et turvapaate ei jätku igale poole. Sileda veega oleks see olnud täiesti piisav, aga mitte sellise ilmaga.
  • Kas korraldajad oli harjutanud päästimist oma paatidest? natukse julgen kahelda.
  • Mulle tunudub et parim alus hädas süstasõitja aitamiseks võiks olla mere kummipontoonidel kaater, mille meeskonnaks ca 3-4 inimest. Nii jetilt kui kõrgemalt paadilt on väga raske inimesi süstadata või kedagi veest välja tõmmata.
  • Eelmise punkti kokkuvõttes oli turvamine sellise ilma kohta (jällegi) puudulik. Turvapaatidega kehtib reegel et parem olgu neid rohkem kui vähem. Samad kasvuraskused mereaerutamise turvamisel on üleelatud ka Paatsalu maratonil 2007. aastal (kui ma ei eksi aastaga, võis olla ka 2008.)
  • Terve tagasitee jooksul ei kohanud ma ühtegi turvapaati ega jeti! See oli just kõige raske vastutuules osa võistlusest. Sellel osal rajal jäi kadunuks ka Kaubi. See on fakt, sest poole maapeal tagasipöördumise punktis oli ta veel elus ja terve.
  • Võimalik, et kõik korraldajate paadi suunati otsima perekond Ehasalusid. Olles ise rajal ei tea mis otsuseid korraldajad vahepeal vastu võtsid aga tundub sedasi. See seletav ka miks tagasitee oli täielikult turvamata. Kuid kas see on hea praktika teiste osalejate suhtes? Ma arva et mitte. Tegevus oli kaootiline ja esimene õnnetus tundus et hõlmas kõik ressursid, jättes ülejäänud seltskonna üksi. Ma kardan et päästealuste puudumine tagasiteel maksis Kaubi elu (vähemalt omas selles suurt osa).
  • Kuivas kotis mobiiltelefonid peaksid olema 100% kohutuslik varustus igal osalejal, sh mõlemal sõitjal kaheses paadis. Telefon peab olema nööriga igal sõitjal kaela või taskus, mitte mingil juhul paadi küljes. Kui inimene veepeal paadist eemaldub on läinud ka ainus sidevahend abi kutsumiseks.
  • Aerupadjast ja pumbast ei ole kasu kui sa neid kasutada ei oska. Paraku ei saa eeldada et kõik inimesed seda oskaksid. Sama hästi võiks eeldada et kõik osalejad oskavad eskimopööret ja on seda harjutanud ka tormiga, mitte ainult siledal veel.
  • Marsruudi oleks võinud viia mööda kalda äärt. Nii oleks olnud suht lihtne üritust turvata ja osalejad oleks saanud valida endale sobiliku kauguse rannast.
  • Raja tegid ka ohtlikumaks poid, ümber mille tuli sõita. Tugev tuul ja lained olid poid kandnud oluliselt kaugemale avamerele, kui need oleksid pidanud kaardi järgi olema. See aga viis inimesed suuremate lainete kätte.
  • Inimesed kes soovivad mereaerutamisel osaleda peaksid harjutama päästevõtteid ja paadi käsitsemist halva ilma korral. Ikka päris ohtlik on kui ei oska aertuge võtta, just alatugi (low brace) on eriti vajalik ja praktiline oskus.
  • Vahel ei ole otsetee parim, kiireim ja ohutuim tee. Aerutajad peaksid ka ise pidevalt hindama olusid ja vajadusel tegema korrektuure trassis või võimalusel üldse sõidu katkestama (kui maa on ligi või on maale võimalik pääsed). Seekord õnnestus sõite läbida just minnes suurema ringiga kalda varjust. Mitte et seal kerge oleks olnud sõita, aga kindlasti lihtsam kui keset lahte.
  • Vahel võib võiduiha jätta varju ohtuskaalutused. Vt eelmine punkt.
  • Kuulsin ka et piirivalvet / merepääste keskust ei olnud maratonist informeeritud. See oli oluline viga. Usun et nad oleks oma aluse ka seda teades kohe turvama saatnud.
  • Õnnetusteni viis ka paljude ebasoodsate olukordade kokkulangemine - halb ilm, esmakordne korraldamine ja kogemuste puudumine, osalejate (hukkunute) valed otsused merel, plaan B puudumine, jne
  • Kuuldus ka, et kaaslased olid hädasolijaid aidata üritanud aga ei saanud hakkama. Ei tea kes keda aidata üritas ja mis sellest olukorrast sai. Naljaks olukord, sest kui nähti et inimesed hädas, kas siis informeerite kedagi nt korraldajaid või päästeametid või mitte?
Mõtted ei ole tähtsuse järjekorras ja võmalik et muutuvad ja täinenevad veel.

Minu kaastunne hukkunute omastele.